Türgi päike ja pisarad

Kümme aastat tagasi oli Mari-Ann tegus lauluõpetaja ning klaverisaatja, töötas iga päev koolilastega ega teadnud türgi keelest ja meelest suurt midagi. Juhtus aga nii, et tantsulapsed kutsuti Istanbuli rahvusvahelisele festivalile. Tänu õpilaste heale esinemisele tehti Mari-Annile üllatav ettepanek - kohe varsti jälle Türki tagasi tulla ja olla sealsamas järgmisel rahvusvahelisel konkursil tegev žüriiliikmena.

Sellel konkursil kohtus Mari-Ann paljude inimestega, nagu sellistel üritustel ikka. Üks neist kohtumistest aga sai saatuslikuks. Sümpaatsele Eesti muusikaõpetajale tehti ootamatu pakkumine - jätta oma õpetajatöö Eestis sinnapaika ja proovida sama ametit vähemalt aasta ühes Istanbuli erakoolis.

Paberimajanduse ja muu bürokraatia korraldasid kutsujad ning ka kohapeal oli asjaajamine lihtne - alati leidus mõni tuttav, kellele helistada ja abi paluda.

"Ma otsustasin kohe, et sellisest võimalusest tuleb kinni võtta. Eksootiline, uus, ambitsioonikas - otsustasin tegutseda." Mari-Ann pakkis asjad ja lendas Istanbuli, jättes Eesti elu esialgu ootele, ei olnud ju kindlat nägemust, millal koju tagasi saab pöörduda ja mis Türgis ees ootab. Eriti ahvatlev tundus töötamine erakoolis, sest Eestis siis veel selline võimalus puudus.

"Istanbul on rahvaarvult sama suur kui New York, seal elab 12 miljonit inimest. Minu koduses linnaosas elas 1,2 miljonit," ütleb Mari-Ann ja räägib, et isegi taksojuhid ei tunne tervet linna nii hästi, et võiksid probleemivabalt võõras linnaosas ainult aadressi järgi orienteeruda. Kui just reisija ise ei oska täpselt juhatada. Igal majal on nimi, näiteks Rosa Villa, ja see on juba majaomaniku enda asi, kas ta majale peale ilusa nimesildi ka tänava nime või majanumbri paneb. "Mina kohanesin kiiresti, arvestades, et ma ei osanud alguses sõnagi türgi keelt."

Esimesel aastal antigi aega sisseelamiseks ja türgi keele õppimiseks - iga päev kaheksa tundi süvaõpet eraõpetajaga. "Minu tööks oligi esialgu keele õppimine," muigab Mari-Ann, "teiste õpetajatega suhtlemine, koolikorraga kohanemine ja mõned tunnid nädalas õpilastega tegelemine." Koolis tuli siiski kohal olla kõik kaheksa tundi, olgugi et mõnel päeval ei pidanudki tunde andma.

Esialgu sõlmis kool eestlannast õpetajannaga töölepingu vaid aastaks. See motiveerib uusi tulijaid pingutama, valitakse hoolega, kellega koostööd tehakse. Mari-Ann õppis ära keele ja kombed ning töötas erakoolis kokku viis aastat. Sellise pika aja jooksul jõuab süveneda süsteemi ja üle võtta suhtlemismaneerid. "Türgi on väga kontrastne maa, suurlinnades on elukeskkond ja inimeste suhtumine suhteliselt läänelik. Jõukad inimesed on haritud, heal järjel, maailmas palju reisinud ja väga tänapäevaste hoiakutega. Minu jaoks suuri kohanemisraskusi ei olnud. Aga vaesed vaevlevad tõepoolest puuduses."

"Lapsevanemad on 100% pühendunud oma lastele. Nad on pidevalt ühenduses kooli ja õpetajatega. Paljud emad ei käi laste kõrvalt tööl, seda enam on neil aega lapse koolieluga kursis olla." Kuna õpetaja on lapsevanemaga väga tihedas läbikäimises, tekib lausa perekonnatuttava tunne. Kord kutsuti Mari-Ann ühe klaveriõpilase perega kaasa üle ookeani USAsse, et osta jõuka pere tütrele laste kontsertklaver, sest Istanbuli klaveripoodides sobivat ei leidunud.

Mari-Ann leidis Türgist ka armastuse. Perekonda peetakse moslemiühiskonnas pühaks, oluline on perekond kui tervik, perekonnaliikmete ühtekuuluvus ja ühtehoidmine. Sellises ühiskonnas on mehe au tema naine ja perekonnas on emal väga tähtis roll. Seda kinnitab ka Muhamedi mõttetera "Paradiis on ema jalge all". Läbi sajandite on mehe ülesandeks olnud tagada perele kõik vajalik, naise roll on ilmale tuua ja üles kasvatada lapsed. "Materiaalne vastutus on ikkagi isa õlgadel ning kehtib arusaam, et kui sa oled endale kord juba naise võtnud ja lapsed saanud, siis ole mees ja hoolitse nende eest."

Kui Türgi abielupaar otsustab aga lahku minna - mida küll palju ette ei tule -, jäävad lapsed juhul, kui emal puudub sissetulek, isa kasvatada. "Kui oled türklasega abielus ja otsustad lapsed soetada, pead arvestama suure võimalusega, et lahutuse korral ei jää lapsed sinuga," kinnitab Mari-Ann. Praeguste seaduste kohaselt ei ole sellist terminit nagu "abielu jooksul soetatud ühisvara" üldse olemaski. Loota võib, et seoses Türgi astumisega Euroopa Liitu muudetakse paljusid seadusi.

Abielus naine tunneb end väga kindlalt. Ka lahutuse korral: isa ei jäta lapsi ealeski ilma peale laiali või ilma toetuseta, mis Eestis on väga tavaline. "Eriti mõeldamatu oleks, et Türgi mees lubab oma lapsi teisel mehel ehk meie mõistes ema mehel kasvatada. Seda türklase uhkus juba ei lubaks." Samuti on väga vähe üksikemasid. Tugevate traditsioonidega moslemi rahvas peab tänini au sees nn abielueelset karskust. Naine võiks kõigi ootuste kohaselt kuni pulmaööni süütu olla, meeste jaoks on legaalsed lõbumajad, mille külastamine poissmehele häbi ei tee.

Mari-Anni põhitöökoht oli erakoolis, mis tähendas jõukama keskklassi ning väga jõukate perede võsukesi, aga oma võsukestest hoolib sama palju ka keskmise sissetulekuga Türgi perekond. "Just erineva ning laiema pildi saamiseks töötasin kaks aastat lisaks erakoolile ka tavalises riigikoolis. Laps ja pere on ühtmoodi tähtis kõigile."

"Kui oled välismaal sõpradest eemal, on aega ennast teostada ja arendada," selgitab Mari-Ann, miks ta peale koolitundide ka eraviisilisi klaveritunde andis. Samal ajal kui tema perekonna teised naised päevast päeva kodu koristasid ja samavärvilisi seepe-rätikuid vannitubadesse sättisid, palkas Mari-Ann toateenija ning töötas suvel erafirmas. Nii suhtles ta rahvusvaheliste messide, festivalide ning konverentside raames vene keelt kõnelevate klientidega. Kui praegu leiab Türgis vaevata vene keele oskajaid, siis mõni aeg tagasi see nii lihtne ei olnud. "Töö oli pingeline, aega väga vähe, reisimist ja uusi tutvusi aga palju."

See, kes on su sõbrad ja tuttavad, sõltub pigem sellest, kuidas ja mis elustandardi järgi sa elad, mitte sellest, kus riigis sa parasjagu viibid. Türgi ühiskonnas on traditsioonid väga tugevad ja tuleb arvestada, et meeskolleegiga kahekesi lõunale või kinno minek võib tekitada kõõrdpilke. "Minu lähedasemad sõbrad olid nii Türgi kui ka Skandinaavia naised. Need, kes on abiellunud, kasvatavad kodus lapsi ja pühenduvad perekonnale. Vallalised naised-mehed käisid tavaliselt suuremates seltskondades. Seal ühiskonnas mina välismaalasest naisena sõpruse võimalikkusesse kohalike meestega eriti ei usu."

Vabaabielu või lihtsalt kooselu nagu Eestis kombeks, on seal võimalik vaid siis, kui kogu perekond sellise korraldusega nõus on. Mari-Ann elas abielludes ühes majas oma mehe vanemate ja venna perekonnaga ning esialgu sisse kolides kogunisti maja külalistetiivas.

"Inimeste ja eriti vanema generatsiooni vastu on austus väga suur. Ollakse viisakad, külalislahked, taktitundelised. Oma kaasat austatakse ja temast ei räägita halvasti, peresisesed lahkhelid jäävad koduseinte vahele. Me käisime mitme generatsiooni naistega koos turul, sporti tegemas ning lõunatamas."

Mari-Ann arvab, et Eestis iseseisvusega harjunud naisele on moslemi ühiskonna soorollidega kohanemine ja nende omaksvõtmine raske. Kui Türgi mees tahab pere luua, on 99% vastutusest ja otsustest tema kanda. Põhjamaine naine on iseseisvam, tal on oma arvamus ja seisukohad nii kodu kui ka maailma asjades. See aga võib tekitada pingeid, sest türklasest abikaasa näib täpselt teadvat ka seda, mis on naisele parim ja vajalik. Mari-Annile see ei istunud. Põhjamaine naine tahab peale kauniks abikaasaks olemise elult muudki - eneseteostust, karjääri, tegutsemisvabadust - ning ka ootused kaasale on teised. "Ma tahaksin leida eelkõige sõpra ja mõttekaaslast. Türgis jääb ka abikaasade vahele nähtamatu barjäär - mees ühel, naine teisel pool. Minu mehe vanemad teietasid teineteist ka pärast 30 aastat abielu. Eestis naine kodus ei konuta ja pole häbiasi sõbrannadega klubis ja restoranis aega veeta. Türgis peab arvestama, et isegi üksi seltskonnas ringi liikudes esindad oma reisil viibivat kaasat ning iga sinu sammu jälgitakse. Kui Eestis ei ole probleem, kui vana sõbraga kohvi jooma lähed, siis Türgi meeste kirglik veri seda hästi ei luba."

Viie aastaga saab kohalik elu üpris selgeks. Sõpru, tööd ja tegemisi oli väga palju. Kas oli suur koormus ja vähe aega iseendale üks põhjustest, et jäädavalt sombusesse Eestisse tagasi pöörduda?"Edasi-tagasi lendamine Istanbuli ja Tallinna vahel hakkas ära tüütama. Kui mulle tehti ettepanek jääda sinna erakooli veel viieks aastaks, pidin tegema otsuse. Nii pikaajalisest sidumisest ühe töökohaga võõral maal ei olnud ma huvitatud."

Kui aga juhtub, et avaneb võimalus mõneks kuuks end Türki täiendama minna, ei kahtleks Mari-Ann hetkegi - sõpru on tal seal endiselt palju, samuti hoiab teda väga endine perekond. "Käin seal vähemalt kaks korda aastas ja läheks jälle, soovitavalt kevadisel ajal, kui seal just kõige mõnusam on."

Fotod: Julia-Maria Linna, erakogu

Autor: Mai Kell