Vägivallatu võitlus capoeira

Mari Hiiemäe 02. märts 2007, 00:00

Brasiiliast paari aasta eest Eestisse jõudnud tantsuline võitluskunst capoeira on siinmail veel küllaltki tundmata, omajagu kindlaid fänne on see siiski jõudnud juba koguda. Tegemist on vägivallatu võitlusstiiliga, mille eesmärgiks pole mitte vastase võitmine, vaid võitluse protsess iseeneses.

Capoeira sisaldab akrobaatilisi elemente, mida treeningutes õpitakse ning mille kaudu lavastatakse keerukaid dialooge võitlejapaaride vahel. "Capoeira olemus on kõigile üks - tants, võitlus, suuremeelsus ja sõprus," ütleb brasiillasest MTÜ Ginga Brasil capoeira-treener Lauro Cesar Lins.

Reaalne capoeira-võitlus baseerub omandatud stiilinäidete, osavuse ja reaktsioonikiiruse kombineerimisel, kusjuures näib, et partnerile mitte pihta löömine on ehk sama keeruline kui löömine mõnes teises võitluskunstis.

Ka capoeira's on nagu näiteks džuudoski olemas erivärviliste vööde süsteem, mida saadakse vastavalt oskuste kasvule. Ilma pühendumiseta capoeira'sse süveneda ei saa: järgmise vöö väljateenimiseks on vaja omandada järgmine peatükk võitluskunsti ideoloogiast, muu hulgas tuleb õppida mängima ka trumme ning spetsiaalset capoeira-muusikat, mille saatel treeningud toimuvad.

Nende jaoks, kes võtavad capoeira't kui lihtsalt võluvate liigutuste süsteemi, mille abil lihaseid treenida, on olemas treeningstiil nimega Capoeira Fit: sooritusel ja läbimängul põhinev jõutreening, mille juures pikemalt filosoofial ei peatuta.

"Capoeira on teine spordiala ujumise kõrval, mis haarab kaasa kõikide lihaste töö," arvab Lins. Peale lihastreeningu arendab capoeira ka koordinatsiooni, painduvust ning reaktsiooni kiirust.

Capoeira-trenn algab soojendusega, milles on olulisel kohal baassamm: vahesammuga liidetud pikad tahaastumised, millele hakatakse tasapisi akrobaatilisi iluvigureid juurde lisama. Trenni algusesse jääb ka lihaste venituse seeria, et liikmed löökideks ning paindumist nõudvateks trikkideks ette valmistada.

Kuigi capoeira-trenn pakub tugevat üldfüüsilist koormust, leitakse tehnika ja baasteadmiste kõrval alati aega ka muusika- ja pillimänguõppe ning õpilaste omavahelise suhtlemise jaoks.

Portugalikeelsete laulutekstide abil arendatakse muu hulgas ka lauluhäält.

Linsi sõnul on capoeira nägu ühesugune igal pool maailmas. See võib erineda vaid stiilide poolest, näiteks Capoeira Angola või Regional. Treeningu ülesehitus eri riikides ning maailmajagudes ei erine, küll aga emotsioon. Linsile on saanud selgeks, et eestlaste puhul peab õpetaja rohkem vaeva nägema, et Brasiilia soojus ja päike siia kohale jõuaks ja õpilased end samamoodi tunneks kui Brasiilia capoeira-trennis või roda's (see on paarisvõitlus teiste treenijate pealtvaatamisel).

Eestis on laste osakaal trennides veel väike, sest treeneri kummalised liigutused tekitavad võõristust.

Asjahuvilisi teismelisi, kellele treeningu eksootika pigem väljakutset pakub, on Linsi sõnul aga juba märksa rohkem. Hundirattad, peapealseis ning saltod hakkavad veatult välja tulema aga alles pärast pikemat praktikat.

Võitluskunst capoeira vajab pühendumist, sest peale liigutuste omandamise harjutatakse muusikainstrumente ja ka portugalikeelseid laule.

Capoeira ei ole tänasel päeval loodud spordiala. Kuigi ta areneb edasi, ei saa teda harrastada ilma ennast ja ala austamata ning reegleid järgimata. Capoeira filosoofias on väga oluline koht austusel. Brasiillastest capoeirista'de jaoks on austus olulisim, sest nad teavad, et minevik ja olevik on seotud otseselt juurtega. Austus eelkäijate vastu on kõikide meie teadmiste baas.

Tänapäeval tegeleb capoeira'ga umbes 40% brasiillastest, ala populaarsus kasvab pidevalt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing