Väikeinvestor eelistab fonde aktsiatele

Mõte tekkis kolm aastat tagasi, kui oli kogunenud mingi summa vaba raha ja otsisin alternatiive selle paigutamiseks. Kinnisvara soetamiseks oli summa liiga väike, samas hoiusesse paigutamist ei pidanud mõistlikuks. Seni, kuni inflatsioon on suurem kui tähtajalise hoiuse intress, ei soovita mina kellelgi raha hoiusel hoida. Kui muidugi pole tegemist summadega, mida on vaja kindlasti suhteliselt lühikese aja pärast kasutada või kogutakse raha mingi kindla ostu sooritamiseks. Esimeseks investeeringuks olid Hansapanga pakutavad fondid.

Kindlaid reegleid ei ole, kuna olen pigem riskija ja otsin uusi võimalusi. Viimasel ajal liigun üksikute aktsiate pealt fondidesse investeerimise suunas. Põhjus on lihtne: selleks et hoida edukalt kontrolli all keskmisest suurema riskiga portfelli, mis koosneb aktsiatest, on vaja vaba aega (vähemalt kolm-neli tundi päevas). Kui seda ei ole, on pigem mõistlik valida fondidesse investeerimise strateegia ja lasta üksikute ettevõtete, majandusharude ja regioonide riski analüüs kellelgi teisel ära teha.

Parimaks tehinguks on olnud Venemaa fondid ja aktsiad. N-ö ämbrid, mida olen teinud ja millest nüüd käin suure kaarega mööda, on emotsionaalsed tehingud futuuride ja optsioonidega. Nendega opereerimine nõuab tugevat enesedistsipliini, jooksvalt turu jälgimist ning valmisolekut võita ja kaotada suurelt. Nendega soovitan tehinguid teha inimestel, kellel on aega päevast päeva turgu jälgida ja kes väga täpselt saavad aru, mida nad teevad. Vastasel juhul on suur oht kaotada kõik.

Kui investeeringud on fondides, on täitsa piisav, kui korra nädalas vaadata, mis reaalselt toimunud on. Samas jooksvalt tuleks meedial silma peal pidada ja kui ikkagi ennustatakse mingi regiooni majanduse arengu peatumist või räägitakse turgude ülekuumenemisest, on mõistlik fonde vahetada. Ehk kui tuua näide tänasest päevast (9. veebruar 2007 - toim.), on igati mõistlik Baltimaadesse raha paigutavad fondid maha müüa ja vabanenud summad paigutada kas arenevate turgude fondidesse võis siis osta mingi kindla sektori fonde.

Kinnisvara puhul pooldaks pigem kinnisvarafonde kui korterit Tallinna kesklinnas. Põhjuseid on mitu - puudub ühe objekti risk, investeering on ära jaotatud suure regiooni peale (nt Ida-Euroopa kinnisvarafond), lisaks on fond oluliselt likviidsem. Kui tekkib vajadus müügiks, siis keskmiselt kolme päeva jooksul on raha teie kontol, samas kui üritate korterit müüa, on tegemist mitmekuulise protsessiga, kui just ei taha kiirmüügi peale minna, mis ei ole rahaliselt kasulik. Osta võiks näiteks veefondi, mis sisaldab veetööstusega seotud ettevõtete aktsiaid. Mainitud sektoril on piiratud mageveevarude, urbaniseerumise, globaalse majanduskasvu ning inimeste arvu pideva kasvamise tõttu tõenäoliselt suur tulevik.

Kui vaadata jaanuari sündmuseid, siis kahjuks mitte. Vahe mõningate aktsiate hinna ning nende põhjendatud väärtuse vahel läks absurdselt suureks. Ma leian, et paar huvitavat ettevõtet küll on, kuid konkreetse aktsia soovitamise tänamatut tegevust ma enda peale võtta ei tahaks.

50 000 Venemaale või arenevatele turgudele raha paigutavasse fondi ja 50 000 mõne konkreetse tööstusharu ettevõtetega seotud fondi. Veefondi näiteks sai juba mainitud. Ka energiasektor tundub pikemas perspektiivis vägagi huvitav, sest odava nafta ajastu on teatavasti läbi.

Sõltub riskitaluvusest ning portfelli rahalisest mahust. Ma ei ole enda portfelli suhtes kunagi mingeid keerulisi portfel-liteooria kontseptsioone rakendanud, kuid ega üle 20% mul ühe positsiooni all ei ole.