Valitsuse vahetumine toob uue ärieliidi

Reformierakond-IRL-Rohelised (vajadusel ka Sotsiaaldemokraadid)

Usutavasti toimuksid kardinaalsed muutused ärikliimas just sellise kombinatsiooni korral, kui Keskerakond jääks opositsiooni. IRLi on toetanud praegu peamiselt välismaal äri ajav Tõnis Palts ja investeerimispankur Joakim Johan Helenius. Roheliste taga on Hannes Tamjärv, Rain Lõhmus, Rainer Nõlvak ja Jüri Mõis.

Isiklikult olen ma suur Mart Laari fänn ning loodan, et tema saab valitsusse.

Praegune valitsus on täitnud miinimumprogrammi ehk hoidnud maksud madalad ja taganud ettevõtlust soosiva keskkonna. Kuid ma loodan, et uus valitsus suudab teha ka midagi muud peale selle. Praegu üritavad mõned ärimehed mängida poliitilist mängu, mis on Eestile äärmiselt negatiivne. Siinkohal ma ei süüdistaks isegi poliitikuid, vaid pigem ärimehi, kes aktiivselt sekkuvad poliitikasse, näiteks Kruuda.

Üks on vast küll kindel, et kui Keskerakond jääks valitsusest välja, siis mõne mehe äritugi väheneks. Kes need on, usun, et kõigile teada.

Arvan, et säherduse mastaabiga võimu ja raha sümbioosi, mis meid viimatistel aegadel saatnud on, ei saa järgmises võimalikus koalitsioonis (IRL-Reform- Rohelised - toim.) küll enam olla.

Roheliste valitsusse saamise korral on võitjad uuendusmeelsed ettevõtjad: tehnoloogiafirmadest põllumajandusega tegelejate ning miks mitte ka finantsistideni. Koalitsioonis panustaks IRL haridusse, mis ei muuda ettevõtja jaoks lühiajaliselt suurt midagi, aga on hädavajalik Eesti kestmiseks. Reformi väärtuseks oleks valitsemiskogemus, mis rohelistel puudub. Reformi osalemise toodud koalitsiooni teeb küsitavaks Ansipi tuumaarmastus, kuid samas on neil olnud võimalik ka vastandlike vaadetega KeRa-ga koostööd teha.

Isegi kui Rahvaliit saab valimiskünnise täis, võib skandaalidega seotud ja Kadrioru rollist ilma jäänud erakond valitsuspirukast kõrvale jääda. Kui Keskerakond koos Reformierakonnaga ei saa kahekesi piisavalt hääli kokku, võetakse koalitsiooni keegi kolmas, näiteks IRL, Rohelised või Sotsiaaldemokraadid. Kuna kolmandaks erakonnaks osutub see, kes soovib kõige vähem võimu, kardinaalseid muutusi Rahvaliidu väljajäämisega ei kaasne.

Ma arvan, et kui praegune koalitsioon jätkab (Rahvaliidu valimiskünnise ületamises ei saa kindel olla), on koalitsioonis esindatud ühiskonna kõige suurem läbilõige.

Mulle ei meeldi parteid, kes kasutavad äärmuslikke meetodeid ja üritavad eestlaste ja venelaste vahel vaenu ässitada, näiteks IRL. Seepärast pole neile ka raha andnud.

Eelkõige muudaks võimuvahetus nende ärimeeste tegevust, kes tegelevad riiklike tellimustega.

Rohelist mõtlemist on vähe küll. Aga samas mulle tundub, et roheliste erakonna taga on paljuski Strandbergi, Nõlvaku ja teiste endi huvid ja midagi uut sealt siiski ei tule.

Keskerakond-Reformierakond-Rahvaliit

Eesti Päevalehe tellitud Turu-uuringute ASi viimase küsitluse järgi võib praegune võimuliit kokku saada vajalikud 51% häältest. Seega läheb hea elu edasi neil ärimeestel, kes on võimuerakondadesse pidevalt investeerinud.

Kõiki kolme erakonda on suurelt toetanud Oliver Kruuda ja Märt Vooglaid. Endel Siff on oma rahahääle andnud nii Reformierakonnale kui ka Rahvaliidule. Urmas Sõõrumaa ja Hillar Teder eelistasid 2006. a ainult Keskerakonda toetada. See-eest Arti Arakas ja Toomas Luman andsid raha üksnes oravaparteile.

Huvitavam või õieti kurvem on see, et meie ärimaailm ja enamik erakondi suhtleb vaid kaubalis-rahaliste tehingute kaudu. Äri ja poliitika on nii läbipõimunud, et ma ei imestaks sugugi, kui nii Keskerakond kui ka Reformierakond on mõlemad karkudeks kommivabrikandi tegemistes. Kuhu see viib. Küüniliselt öeldes: poliitikute hind langeb, sest nad on valmis iga hetk laskma ennast ära osta ja seejuures olematu hinna eest.

Ma arvan, et tänapäeva Eestis keegi enam soosinguid ei saa. See ei ole tõsiseltvõetav spekulatsioon. Ma ei toeta Keskerakonda ja Rahvaliitu, vaid inimesi, kes on pikaajaliselt poliitikas. Hoopis rohkem küsimusi tekitavad nn projektiparteid, mis koosnevad inimestest, kelle ainsaks eesmärgiks on Riigikokku saada. Mina olen praeguse valitsusega rahul. Kui saaks neli aastat veel, tekiks Eesti esimene pikk valitsus. Kui tuleb uus valitsus, hakatakse jällegi ümberkorraldusi tegema, öeldes, et eelmine valitsus tegi valesti. See ei ole jätkusuutlik. Ma ise arvan, et praegune poliitika jääb veel kehtima.

Lähiajalooliselt võib Eestiga seotud riikide seast tuua hulga näiteid, kuidas võimuvahetus on toonud kaasa ärieliidi uue struktuuri. Peamiselt on õiendatud arveid kohalike oligarhidega ning on aidatud kaasa oma toetajate heaolule.

Ukrainas oli eelmise presidendiga seotud ärimeestel väga palju kahtlasi eeliseid, näiteks erastamisel ja uus president andis võimaluse teistele ärimeestele. Seetõttu kartsid nad juba aasta enne Juštšenko kandidatuuri, et nende elu läheb kibedamaks. Õigustatult, Viktor Juštšenko eesmärk ongi kohalik monopolistide hea elu lõpetada ning võimaldada välisraha hõlpsamat sissevoolu.

Ajas veidi rohkem tagasi minnes võib paralleele leida ka naaberriigi Venemaaga, kus president Putin otsustas taastada tugeva keskvõimu. Seega, kui enne manipuleerisid oligarhid võimuga, siis nüüd läks vastupidi.

Boriss Berezovski ja Vladimir Gussinski sunniti omandist loobuma ja maapakku minema. Poliitikasse pürginud Jukose omanik Mihhail Hodorkovski pandi vangi ja Jukose naftavarud müüdi maksuvõlgade ettekäändel riigifirmale.

Ka läänemaailma esirindlikus Ameerikas tõi USA president Bush oma valitsusse väga palju ärimehi, eriti Texase osariigist, kus ta enne oli kuberner. Sel kombel premeeris vastne president neid abi ja ustavuse eest.

Arvan, et valitsuse vahetumine ükskõik millise stsenaariumi järgi ei mõjuta ärieliidi kohta Eesti poliitikas ja tema sidemeid juhtivate poliitikutega. Sest ärimaailm on huvitatud senise majanduspoliitika jätkumisest, ennekõike ettevõtte tulumaksu suhtes, ja selles tähenduses ükski mõjukas erakond ei kavatse radikaalseid muudatusi.

Muidugi võivad poliitikutel olla ärimeestest lähedased sõbrad ja kui konkreetne poliitik pääseb ministritoolile, siis võib oletada, et aeg-ajalt kipuvad need sõbrad talle nõu andma.

Kuid vaevalt need nõuanded võivad hakata ümber kujundama senist ärimaastikku. Ja need nõuanded ei tohi minna vastuollu erakonna kui terviku arusaamadega vastavast majandusvaldkonnast.

Sõltumata valitsusest, ei kao kuhugi lobitöö. Kuid üldreeglina mõjutavad selle kaudu tehtavad seadusemuudatused majandusvaldkonda laiemalt, mitte ei tule kasuks mõnele konkreetsele ettevõtjale, ehkki koos teistega saab mingisuguse paremuse ka see konkreetne ettevõtja.

Samas võib oletada, et ärimaailma mõju on suurem kohalikule omavalitsusele. Mida väiksem omavalitsus, seda lihtsam on teda ka mõjutada.