Vastandlik Pleiss

Päris vanast ajast mäletan seda Tartu Raekoja platsi äärset kohta kui kohvikut Säde, mis mälusse on jäänud vanema generatsiooni napsimeeste ja likööripitsikestega prouade kohana. Edasi tuli kõigile meeldida tahtev Zum Zum.

Ja nüüd siis Beer Colors Place ehk pleiss, imeliselt uudne õlle-trendi-noortekoht, õlle-lounge. Lauaplaatidelt saab menüüd lugeda justkui arvutiekraanilt, ainult erinevalt puute-ekraanist siin midagi ise valida ei saa - istu ja oota, kuni sind huvitav lehekülg ette tuleb. Või loe menüüd, kus nagunii kõik kirjas on. Veel on laual nupp, millega saab õlut tellida. See jäi proovimata, õlut ei tahtnud ja muud asjad nupule ei allu.

Ekraanlauad on vahvad küll, aga ilmselgelt ei meeldinud suuremale noorteseltskonnale, kes oleks tahtnud laudu kokku nihutada - neid ei saa ju liigutada ja neljast inimesest suuremaid seltskondi mahutavad paar lauda olid juba hõivatud.

Pleisi kujundus on detailideni viimistletud: elegantsed nõud, põnevad tuhatoosid, muljetavaldava kujundusega menüü, aga veel kõige rohkem meeldisid mulle suurejoonelised A. Le Coqi kirjadega õllekokteiliklaasid. Nii et super, võib vaatemängulise külje kohta ütelda.

Tõeliselt uudse joogina palub Pleiss õllekokteile. Proovisime ära kergeima ja raskeima: "So chicki" (A. Le Coq Premium, vahuvein) ja "La Dolce Vita" (Tõmmu Hiid, kohviliköör, kooreliköör). Maitselt mõnusad, aga esimesed joogid mind veel veendunud õllekokteilijoojaks ei teinud.

Nii et koht ise näeb väga hea välja ja neil on uudist, millega rahvast ligi meelitada. Aga söögi ja teenindusega on Pleisis kehvasti. Tellitud sibulasupi asemel sain kalasupi, palusin ära vahetada. Ootasin. Sain kõrbenud röstsaiakuubikutega sibulapüreesupi, kus imelik paksendusaine maitse käis sibula omast üle. Supid siiski täielikult läbi ei kukkunud - hakkliha-tšillisupp oli mõnus.

Värske salat küpsetatud lõhega oli enam-vähem, aga ratatouille ja sektorikartuliga lambasink sõna otseses mõttes söömiskõlbmatu - see oli nii vintske, et esiteks ei võtnud seda nuga ja teiseks - närida ei suutnud lammast nagunii.

Andsime ettekandjale oma murest teada. "Kokk on nõus neid singitükke pehmemaks keetma," tuli ta tüki aja pärast meie juurde tagasi. Kui paarikümne minuti pärast läbikeedetud lambasingi saime, oli see pehmem küll, aga mitte oluliselt maitsvam - tuim, ikka veel natuke kõva ja väga igav.

Arvet ootasime jälle, isegi pidime ettekandjat tagant kiirustama - enam ei suutnud, ikkagi supivahetus ja singikeetmine juba üle elatud. Saime siis pahandada: "Ma ju ei istu siin niisama, ma ei jõua lihtsalt igale poole."

Mul on kahju nii A. Le Coqi suurejoonelisest õllekokteiliprojektist kui ka sisekujundajast ning uute lootustega alustanud omanikest. Aga ehk pole veel hilja? Heade töötajate leidmine ei peaks ju võimatu olema, arvestades senist investeeringute mahtu.