Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eelmisel kevadel lõigatud viljapuudele on suve jooksul kasvanud palju vesivõsusid. Kuidas nendega peaks sel kevadel toimima, et saada kauni võraga ja viljakandvaid puid?
Vesivõsud on just tunnuseks lõigatud puudele. Kui on tehtud läinud aastal vaid veidi kärpimist või natuke noorenduslõikust, on vesivõsude kasv tagasihoidlikum.
Kas vesivõsud kasvavad õunapuudel, pirnipuudel või luuviljalistel, ei ole olulist vahet, käituda tuleb ikka ühtmoodi. Vahe on vaid selles, et ploome ja kirsse ei tohi lõigata kevadel, ajal kui mahlad on voolama hakanud - enamasti aprillist alates.
Pärast tugevat noorenduslõikust võib aasta jooksul kasvada paras "mets". Vesivõsude moodustumine oleneb ka sordist.
Näiteks sordil "Tellisaare" on vesivõsude moodustumine tagasihoidlik. Sordil "Tartu roos" on vesivõsude moodustumine väga rikkalik.
Tugevale lõikusele järgneb kindlasti vesivõsude lõikus. Seda võib teha kas sama aasta suvel, sügisel, kuid viimane aeg on kindlasti sooritada lõikus kevadel.
Enamasti saab lõikusega alustada juba veebruaris, kui külm järele annab. Pakaseliste ilmadega ei soovitata lõikamist teha, kuna võime tahtmatult tekitada viljapuudele haavandeid.
Mitte kõiki vesivõsusid ei pea ära lõikama, neid kaasates kujundatakse puule uued oksad.
Üldjuhul tuleks jätta ühest lõikekohast kasvama mitte üle paari vesivõsu.
Kui ei suudeta otsustada, millist võsu jätta, võib jätkata lõikust mujal ja teisel aastal, kui on juba rohkem kogemusi, vaadata puu uuesti üle ja teha valik siis.
Vesivõsusid lõigatakse enamasti aiakääridega. Lõikehaavasid mingi ainega katma ei pea.
Vesivõsusid ei pea ilmtingimata lõikama, uuem suund on vesivõsude äramurdmine, mida võib teha juba kasvujärgsel suvel.
Lõigata võib julgesti. Nii nagu meie käime juuksuris ja hoiame pidevalt oma soengut korras, et hea väja näha, tunneb õunapuugi rõõmu, kui tema võra kaunina hoiame. Tänutäheks kingib ta meile sügisel suured punased viljad.
Autor: Maris Paalvelt