Meelis Press - ettemõtlev arhitekt

Susan Lahesalu 05. märts 2007, 00:00

Valikuvõimalusi on Meelis Pressi elus olnud mitmeid, need on teda aga arhitekti kutsele aina lähemale viinud. "Õppisin Tallinna 10. keskkoolis, sealne saksa keele õpetaja oli aga vana ja tunde anda ei jõudnud ning kuna asendusõpetajat leida polnud, otsustas juhtkond kogu saksa keele klassi uusi võimalusi otsima saata," meenutab Press.

Kui juba nagunii uue kooli valimiseks läks, otsustas Press minna ka ametit omandama ja leidis end TEMTist (praegune Tallinna Tehnikakõrgkool) ehitust õppimas.

Pärast kroonut tundus mõistlik jätkata õpinguid TPIs (Tallinna Tehnikaülikool) jällegi ehituse alal. "Minu jaoks oli TPI äraütlemata igav kool. Aga seal õppides tekkisid sõbrad, kellega tegime bändi, ning see seltskond tõmbas omakorda huvitavat rahvast juurde," räägib Press. "Sattusin imemoel arhitektuuri. Miks, ei tea. Igasugu mõtteid oli peas, graafika (onu oli graafik), moe-ala. Palju mõtteid, nagu noorel poisil ikka," arutab Press naerdes.

Eesti Kunstiakadeemia lõpetas ta hoopis sisearhitektuuri alal.

Iga uus asi on Meelise arvates huvitav, tekitab kananahka ja elevust. "Lähed nagu turris kass koerale kallale." Meelisele pakuvad pinget ja loominguindu just ärimajad ning eramud. "Samas võib ka kortermaja kavandamine olla huvitav, eriti kui satub hea arendaja, kes ainult ei koonerda," arvab ta.

"Linn võiks areneda ajaga kaasa, sest kui nüüd kümne aasta jooksul kasvab korterite arv Tallinnas topelt, võiks ju arhitekt olla see, kes tunnetab ära, et tähtis pole mitte arendajale võimalikult palju raha välja võtta, vaid vastutada selle eest, et see koht ka kümnendi pärast hästi sotsiaalselt paigas oleks."

"Ka kontorihoone kavandamine võib olla väga igav või vastupidiselt hästi põnev. Viimast oli kindlasti ka TTP maja. Kui sul on kliendil kogu aeg sära silmil, siis on ka tööd palju põnevam teha ja ilmselt teed seda ka innukamalt," viitab Meelis oma eelistustele.

Samuti ei leia ta, et kopsakas rahakott tellija taskus tähendaks automaatselt lennukaid ideid ja tavalisest paremat loomingut. "See on nii ja naa. Raske öelda, kas arhitekt peab igal pool kunsti tegema. Ühtpidi on lihtsam luua, kui pole rahalisi piiranguid, sest iga konsool või nurk lõpuks ju maksab midagi."

"Ka väikese raha eest võib olla huvitavaid väljakutseid. Vahepeal oli teemaks, et teha 400 000 krooni eest väga läbimõeldud moodulmaja, mida iga pere saaks endale lubada. Ääretult ratsionaalne ja ei saa öelda, et see oleks vähem põnev," arvab ta. "Igav on siis, kui sinult ei oodatagi mitte midagi või midagi ääretult keskmist. Selliseid maju vist ei taha mitte keegi teha."

Meelis on terviku pooldaja. Ta imestab, et miks ei võiks olla ühel tänaval sarnased majad. Näiteks kõik on sammastega, või on kõik klaaskuubikud, või siis tare-tarekesed. Mitte nii, et ühes hoovis on tohutu sammastega maja, naabri hoovis on klaaskuubik ja sealt järgmine on armas palkmajake.

"On see nüüd hea või halb, aga sarnased majad võiksid koonduda ühte nurka, ühte piirkonda. Arhitekt saab pärast terviklikuma lahenduse ja ka kliendil on parem, saab näidata juba valmis maja," muigab ta. Samuti on ta silmanud linnapildis valitsevat vabaplaneeringu mentaliteeti: majade ja kõrvalhoonete asukohad krundil on hästi erinevad ja kaootilised. Tervikust pole siin juttugi.

Arhitekt peaks Meelise arvates mõtlema, kas on ikka vaja neid kõrghooneid teha ainult selleks, et jääks endast maamärk maha.

Meelisel on kahju, et ei kasutata ära Tallinna potentsiaali. Ei ole ühtset linnaplaneeringut, kehtivaid ühtseid norme. "Eesti Vabariik on eksisteerinud taas juba päris pikalt. Sellised asjad peaks paari aastaga paika saama, aga meil pole siiani seda tehtud," arutleb ta.

"Nüüd hakatakse vaikselt norme paika panema, aga palju kahju on juba tehtud. Mitte kuskil maailmas pole sellist varianti, et pealinn on mere ääres ja mereäärne ala on kasutamata. Kaunis Pirita promenaad on poolik. Inimesed lähevad sinna jalutama, aga see on ka kõik: seal võiks olla kohvikuid, restorane, hotelle, raehoone, ooperimaja. Turistid sõidavad mööda ja seal pole midagi vaadata ega kuhugi minna."

"Pole oluline, kas maja on kaetud vaskplekiga, laudisega või graniidiga. Need on suhteliselt marginaalsed küsimused," muretseb arhitekt.

Uute suurte ehitiste puhul peaks asukohta hoolega valima. "Näiteks Kumu: suur hulk raha pandi sinna alla, aga maja on kuskil peidus, ei paista eemalt kätte, turiste tuleb ka sinna kohale viia. Usun, et oleks leidunud parem koht," on Meelis kindel. Ilmselt sama kindel on ka see, et lähitulevikus võib temalt uusi ja huvitavad projekte oodata.

Meelis oskas hästi joonistada juba koolis. Kuna minul ei olnud joonistamine just lemmikala, siis mulle tundus, et tema pildid tulid alati ilusamad välja kui minul. Ja olidki muidugi ilusamad. Eriti hästi oskas ta loomi joonistada. Alati oli nii, et kui mina alles joonistasin karu kõrvu, oli temal juba karu valmis.

Nagu kõik teismelised tegime bändi. Meelis oskas laulda ja tal oli ka tehnika peale taipu. Tuleb meelde, et meisterdasime lintmakist Nova ja kinokõlaritest ise bändi võimenduse. Proovisime ka toonasest Norma patareidega Pille-nimelisest mänguklaverist teha süntesaatorit, aga tuleb tunnistada, et see meil täielikult ei õnnestunud.

Ühe või paar väga head lugu saime linti, siis aga ütles tehnika üles. Mäletan, et Meelis oli alati opimist - küll ta pusis mitmeid õhtuid tehnika kallal, et sellele elu sisse puhuda, kuid mis ei võtnud vedu, see ei võtnud.

Kahju, et toonased lindistused on tänaseks hävinud. Küll on säilinud Meelise joonistatud kooliansambli S.V. esimese kontserdi plakat.

Arvan, et Eesti tipparhitektiks on ta tõusnud tänu oma sihikindlusele ja väga heale oskusele inimestega suhelda. Ta on oma loomult selline lahe. Tal on oma ideed ja mõtted, mille ta suudab teistele arusaavaks teha ning inimesed neisse uskuma panna.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:28
Otsi:

Ava täpsem otsing