Pealinna õhku puhastab tõhusalt meretuul

Artikkel

- Uudised
- Ain Alvela
- 6. märts 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pealinna õhku puhastab tõhusalt meretuul
Töö tulemusena valminud "Mõõdistamistunnistus nr 3-003-06" ütleb ametlikus keeles, et töö sisu oli keskkonna füüsikaliste ohutegurite parameetrite mõõtmised ja tulemuste analüüs. Maakeeli öelduna soovime mõõta, kas süsihappegaasi (CO2) ja vingugaasi (CO) tase pealinna ja Tartu eriti tiheda liiklusega tänavate ääres jääb lubatud normide piiresse. Lisaks uurime, kui tolmune on meie linnade õhk.
Analüüsi tulemustest nähtub, et iseenesest ohutut CO2 sisaldab õhk mõõdukalt, aga ohtlikuks saada võiva piirini selle tase kaugeltki ei küüni. Teatud mõttes vaieldav on lugu tervisele üliohtliku vingugaasiga (CO) - selle kontsentratsioonid on väga kõikuvad ning sõltuvad ilmselt sellest, kui mürgiseid gaase eraldav auto parasjagu anduritest mööda sõidab.
Õhku käisid mõõdistamas Tartu Ülikooli Katsekoja Töökeskkonnalabori mõõdistamiste spetsialistid Siim Kinnas ja Margit Oja.
Alustame Saku Suurhalli juures suure ringristmiku juures. Toona, jaanuari keskpaigas, ei olnud talv veel meie maile jõudnud, aga siiski puhus merelt jäisena mõjuv tuul.
"Siin pole küll muud tunda kui Soome männimetsa lõhna," ütleb Siim Kinnas tuulepuhangutega võideldes statiive ja juhtmeid paika seades.
Kui Siim on oma kaadervärgi püsti saanud - CO ja CO2 mõõdistamise seadme andur meenutab statiivi külge kinnitatud mikrofoni - ilmneb, et lõppeks siiski siseruumides töötamiseks mõeldud aparatuur kipub väljas, kus õhusooja napilt paar kraadi, ära "hanguma". Sestap peidab Margit juhetpidi anduri küljes oleva aparaadi mantli alla põue. Testo 454 on umbes sama suur ja ka sarnase kujuga riist, kui oleme kauplustes harjunud nägema kaardimakseterminale.
Teeme oma mõõtmistoiminguid otse teeserval, mistõttu autojuhid väänutavad kaela ning tõenäoliselt mõtleb enamik, et ju jälle mõõdetakse kiirust.
Seisame lõdisedes, Siim räägib, kuidas üks või teine mõõteseade töötab, Margit piilub vahepeal, kas masina näidik on ellu ärganud. On, ja viie minuti pärast saab Siim tulemused kirja panna.
Olgu öeldud, et just Õismäel mõõdame testi kõige suurema maksimaalse CO2 sisalduse - 661 CO2 osakest miljoni õhuosakese kohta (ppm).
Kuigi normist, mis on 5000 ppm, jääb see tublisti allapoole. Tolmuosakeste hulk õhus on madalaim kõigis teistes mõõtmispunktides kirjapandust.
Järgmisena siirdume kesklinna ja platseerume Vabaduse, otse linnavalitsuse vastas asuvasse parklasse. Seekord mõõdame, võiks öelda lausa liiklusvoo seest, autod mööduvad andurist vaevalt meetri kauguselt. CO2 keskmine näit on küll kümnekonna pügala võrra suurem Õismäel mõõdetust, tolmu maksimumnäit on aga pea kaks korda kõrgem. Tõenäoliselt võib selle panna kesklinnas puhuva nõrgema tuule arvele.
Vabaduse väljakul näitas mõõdik kõige kõrgemat CO sisaldust, mis meil Tallinnas õnnestus kätte saada. Sellest järeldub, et kesklinnas, kus autod liiguvad rodus suhteliselt aeglase kiirusega, paiskub õhku rohkem vingugaasi ja seetõttu on seal ka õhk saastunum kui äärelinna magistraalteede ääres, kuigi liikluse intensiivsus võib äärelinnas olla isegi suurem.
Kolmas mõõtmiskoht on paigas, kust algab pealinna kõige uuem tee - Tartu maantee ja Liivalaia tänava ristmik Stockmanni kaubamaja ees.
Kui muud näitajad on siin enam-vähem sarnased eelmistega, siis tolmu on sellel ristteel küll kõige rohkem. Pole eriti vajagi tundlikke aparaate, ristmiku kohal keerlev tolmupilv on silmaga näha ja ninaga tunda. Iseäranis paksuks läheb õhk siis, kui mõni rekka üle ristmiku kihutab.
Tartu maanteel ja Vabaduse väljakul paigutasime anduri nimme 30 cm kõrgusele maapinnast, et saada aimu, millist õhku peavad sisse hingama pisikesed ilmakodanikud, kas või need, keda papad-mammad talvel kelkudel enda järel veavad. On ju mürgised gaasid õhust raskemad ning kogunevad maapinna lähedale.
Paar päeva hiljem teevad Siim ja Margit samasuguseid mõõdistamisi Tartus, valides selleks õhtuse tipptunniaja. Tulemused näitavad, et Tartus, kus pole karget meretuult saasta laiali puhumas, on ka õhk pealinna omast üksjagu saastunum.
Nii näitas tester CO kontsentratsiooniks korraks isegi 21 ppm, mida võib pidada juba tervisele ohtlikuks tasemeks. Keskmine CO näit oli 4,3. Tartus, Riia maantee ja Turu tänava ristmikul mõõdeti ka meie katse kõrgeim keskmine tolmusisaldus - 140 2g/m3.
Kõige suuremad tolmukogused õhus fikseeris aparaat siis, kui mõni suuremat sorti veomasin mööda sõitis.
Tolmuosakeste sisalduse mõõtetulemuste piirväärtusena on analüüsi tulemusi tutvustavas tabelis toodud 24 tunni keskmine.
Kuna mõõteaeg jäi 15 minuti piiresse, siis ei ole otstarbekas normatiivi ja mõõtetulemust otseselt võrrelda, sest viimane võib ilmastiku ja liiklustingimuste muutumise tõttu 24 tunni keskmisest oluliselt erineda. Samas lubab selline mõõtmine hinnata hetkeolukorda.
Tartus Riia mnt ja Turu tn ristmikul mõõdetud peente tolmuosakeste kõrge masskontsentratsioon võis olla põhjustatud seal toimuvast tihedast bussi ja veokite liiklusest, sest diiselmootorid paiskavad õhku põlemata tahmaosakesi.
Tallinnas mõõtmise ajal puhunud tugev tuul lubab oletada, et CO ja CO2 sisaldus õhus võinuks olla märksa kõrgem vaiksema ilma korral.
Tartus oli tuule kiirus mõõtmiste ajal väiksem, mis selgitab sealseid suuremate näitudega mõõtmistulemusi.
Arvestada tuleb, et Tartus asuv Riia mnt ja Turu tänava ristmik paikneb Emajõe orus, mistõttu õhust raskemad gaasid CO ja CO2 kogunevad sinna kergemini. Liiklustihedus oli mõõtmise ajal õhtuse tipptunni tõttu kõrge.
Tulemuste hindamisel lähtus labor mitmest ELi ja Eesti normdokumendist. Nii on süsihappegaasi normi aluseks valitsuse määruses "Töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid" toodud tase, kust alates CO2 loetakse mürgiseks.
Veebruari keskel alustas Eesti Keskkonnauuringute Keskuse liikuv õhulabor välisõhu mõõdistamist Maardu ja Muuga piirkonnas.
"Mõõtmiste põhiline eesmärk on määrata vesiniksulfiidi taset välisõhus," selgitab keskkonnauuringute keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna juhataja Erik Teinemaa. "Mõõtmised kestavad vähemalt kuu aega."
Lisaks Maardu lähistel Põhjaranna teel paiknevale liikuvale laborile on kahes Muuga sadama seirejaamas andurid vesiniksulfiidi taseme mõõtmiseks.
"Vesiniksulfiid on ebameeldiva mädamunalõhnaga gaas ja seniste mõõtmiste põhjal saab väita, et kuigi selle tasemed Muuga aedlinna ja Randvere välisõhus jäävad normi piiresse, ületavad nad lõhnaläve ehk inimese tundlikkuse piiri," nendib Teinemaa. "Tuul kannab vahel sinnakanti ka ebameeldivat lõhna Kehra paberivabrikust."
Kuigi vesiniksulfiidi piirväärtus välisõhus on 8 ug/m3, võivad ebameeldivat lõhnataju tekitada juba kontsentratsioonid 0,7-1,2 ug/m3.
Märtsi alguses vaatab keskkonnauuringute keskus kogutud vesiniksulfiidi andmed üle. Välisõhu saastatuse taseme põhjal määratakse kindlaks, millistes terminalides tuleb teha lisauuringuid.
"Lisauuringute käigus vaatleme lisaks vesiniksulfiidile suurema arvu kemikaalide sattumist välisõhku. Alles seejärel saame kindlalt väita, kus ja missugused tegevused põhjustavad haisu," selgitab Teinemaa.
Teinemaa sõnul on enne lõpparuande valmimist ennatlik tulemusi hinnata. "Tegemist võib olla varasemast erinevate leiukohtade toornaftaga või täiesti uute produktidega, milles sisaldub suuremas koguses väävliühendeid," lisab ta.
Hetkel kuum