Elame ajal, mil koopiad on läinud originaalist ette

Voldemar Kolga 09. märts 2007, 00:00

Iga õppejõud on valgustaja, kes püüab rahvast harida. Mind panevad imestama suured lüngad meie muidu haritud inimeste teadmistes. Ei teata tänapäeva mõttehiiglasi - Hawkingit, Rortyt, Habermasi, Lyotard'i, Foucault'd, Derridad, Chomskyt. Ei teata midagi Freudi libiidost ega sublimatsioonist. Samas aga teatakse hästi kuulsaid kinomehi ja naisi.

Me ei kuulu päriselt läänemaailma, kui ei tunne sealseid mõtlejaid; on liiga vähe kanda lääne riideid ja sõita lääne autoga, et pidada ennast eurooplaseks. Ehime ennast võõraste hilpudega. Haridusel on vabastav funktsioon: võib-olla hakkad paremini mõistma toimuvat ja saad vabaks mõnest väärarusaamast.

Kardan, et meil ei tunta ka äsja lahkunud Jean Baudrillard'i (20. juuni 1929 - 6. märts 2007), kuigi raamat simulaakrumitest on tõlgitud ka eesti keelde. Et mälestada Baudrillard'i ja levitada ta ideid, mis võivad tunduda kummalised, püüan analüüsida siinset elu. Äkki hakkame natuke paremini mõistma toimuvat, kui lähtuda Baudrillardi vaimsest pärandist.

Raamatus "Sümboolne vahetus ja surm" (1976) leiab ta, et Lääne ühiskond on läbinud mitu mentaalset epohhi. Kõik algas ajast, mida ta nimetab originaalide ajastuks. Oli mingi müstiline aeg, ammu-ammu, kui majad, toit, muu kaup oli ehtne. Inimsuhtedki olid siirad ja vahetud. Ta ei kirjuta millal see oli, aga vähemalt oma unelmates kujutame sellist aega ette.

Pärast seda tuli aeg, mil õppisime võltsima, alates naeratusest ja lõpetades maalidega, mida püütakse originaali pähe müüa. Võltsing oli alguses veel kriminaalne. Eksperdid püüavad kindlaks teha, kas Eurovisiooni laul pole maha kirjutatud. Kunstnik ja arhitekt pidid varjama mahakirjutamist, seda tuli teha kavalalt.

Järgmine ajastu tähistab massilise kooperimise aega. Enam ei räägita võltsimisest, mis kõlab halvasti, vaid kopeerimisest; copy-paste on peamine töövahend. Võltsinguid nimetatakse replica'deks, neid võib osta, näiteks internetist. Vahepeal mõtlesin osta internetist koopiakella paarisaja dollari eest, siis aga tulin mõistusele ja loobusin. Turg on küllastunud kuulsate brändide koopiatest. Enam ei tunta häbi osta odavat Armani lõhna, ülikonda või Rolexi kella, rääkimata tossudest, CDst ja DVDst.

Tudengitel on võimalus osta tekste internetist, teha copy-paste vajalikest tekstidest. See on massiline tegevus, mida püütakse ohjata spetsiaalse tarkvaraga: nt USAs kasutatakse plagiaadi avastamiseks Turntitini. Isegi Venemaal on ülikoolides vastav tarkvara olemas. Muidugi on see ühiskonna moraali hea indikaator. Eestisse pole vastav tarkvara veel jõudnud, suured ülikoolid pole midagi arvestavat ette võtnud.

Lõpuks jõuame kolmanda astme simulaakrumini, kus koopia hakkab asendama originaali. Koopiad on originaalist paremad. Kui eelnevas faasis tunti väikest häbi võltsingu kandmise või kasutamise pärast, siis nüüd ollakse uhked. Oleme rahul laminaatparketiga, mis ausalt kopeerib vahtrapuud. Rohelise mõtteviisi esindajana olen rahul, et mõni vaher jäi ellu.

Las Vegase hotellid kopeerivad häbitult ja samal ajal uhkelt suuri originaale nagu Pariis, Rooma, Veneetsia, New York. Las Vegase Veneetsia on parem tõelisest Veneetsiast, nii ei vaja ta merd, ei haise, ei lagune, ei ole ohtlik turistile. Pakend on tähtsam ajaloolisest sisust.

Võib küsida, kas need pahad asjad ja mõtteviis on jõudnud Eestisse? Pean vastama jaatavalt. Tooksin näite äsjastest valimistest, mis veel praegu kõigil meeles. Ei eksi, kui ütlen, et valimised andsid välja kolmanda astme simulaakrumi. Keegi ei püüdnudki teha nägu, et tahab varjata ideede puudumist, tühja pead. Simulaakrumi teisel astmel püütakse teha nägu, et tegeldakse reaalsete probleemidega, ühiskonda vaevavate muredega. Aga see etapp on läbitud. Võitjad on veendunud, et ollakse õigel teel, ja arutada pole midagi.

See on võrdväärne ideega, et Las Vegase Veneetsia on parem reaalsest Veneetsiast, kuna viimane lõhnab tegeliku elu järele. Baudrillard on kirjutanud, et Disneyland on reaalsem tegelikust Ameerikast, kuna väljendab selle olulisi omadusi.

Sisuliste küsimuste asemel asemel võeti meie valimistel "arutlusobjektiks" palganumber ja jõudmine viie rikkaima Euroopa riigi sekka. Pangem tähele, et inimesed said intuitiivselt aru, et tegemist on ehtsa simulaakrumiga, mil puudub seos reaalsusega ja seetõttu oligi kohatu küsida, kuidas jõutakse teatud palganumbriteni või rikaste klubisse. Vähegi mõistlik inimene sai aru, et tegemist toreda simulaakrumiga, mille üle pole mõtet vaielda.

Niisugusel poliitikal puudub suhe tegeliku eluga, millest kirjutati uues inimarengu aruandes. Nii oleme mitme olulise ja elulise näitaja poolest Euroopas esimesed -tagantpoolt. See aga ei tähenda midagi, sellist tegelikkust ei ole, tegelikkus on hoopis ilusam, väidavad poliitikud.

Baudrillard on kirjutanud raamatu, kus väidab, et Lahesõda pole olnudki: ei olnudki vastaspoolt, mille tekitamiseks viskasid ameeriklased iga päev 10 000 tonni pomme. Baudrillard oli muidugi nihilist, eitades sõja olemasolu, aga kas meie poliitikud pole samasugused, kui eitavad meie tegelikkust.

Tegelik elu ei saagi tõusta arutelu objektiks - seeasemel suhtlevad erakonnad omavahel, et mängida oma mängu.

See oli näha hästi kahe kõige suurema erakonna reklaamist, kus üks ei saanud hakkama teiseta. Ühe erakonna bränd suhestus teise brändiga nagu Saku õlu A. Le Coqiga. Andes au õlletootjatele, pole ma märganud, et üks paneb ära teisele, nagu tegid seda hiljuti poliitikud. Samas said inimesed aru, et tegemist oli mängulise tegevusega ehk simulaakrumiga, et varja tõelisi suhteid.

Poliitikud on omavahel traageldatud nähtamatute niitidega, asudes ühes paadis.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing