Kolmapäev 18. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mõnusalt soe 'Karge meri'

Ülle Hallik 09. märts 2007, 00:00

Kuulnud Endla teatris ette võetavast August Gailiti "Kargest merest", meenus esmalt aastatetagune film või pigemini udused mälupildid sellest - peaaegu üksik saar veidrate inimestega, palju jääd, paadid, hülged, torm ja laevahukk.

Et Tõnu Kark mängis meest, kes tõi endale naise mandrilt ja et saarerahvas seda naist omaks ei võtnud. Kui jõudis kätte päev etendust vaatama minna, oli see juhuse tahtel just üks neist, kus töiseid tegemisi on viimase minutini. Ja kui viimase hetkeni on kuklas hirm etendusele hiljaks jääda, siis ronibki pähe mõte, et kas mul selle tormamise peale ongi jõudu laval pakutavat vastu võtta. Saati, kui filmimälestuse põhjal on hinges kuri kahtlus, et ees ootab midagi raskepärast.

Esimestest hetkedest teatrisaalis oli aga selge: see lugu kõnetab mind ja räägib minuga samade Gailiti sõnadega hoopis selgemas keeles kui kauge filmimälestus. (Rõhk sõnal "kauge", see oli ikka päris ammu, kui filmi nägin.) Igatahes polnud teatris nähtu pilguheit ajalooraamatusse peatüki "Eesti hülgeküttide elu 20. sajandi algupoolel" kohal, vaid lugu inimestest. Samasugustest kui need, kes elavad meie ümber ka täna.

Margus Kasterpalu dramatiseering jutustab igatahes selget keelt vastuseisust suletud ühiskonna liikmete ja mujalt tulnute vahel. Veel enam, tõrjutakse kõiki ja kõike, mis aastasadade pikkusi traditsioone ja harjumusi kõigutada võiks.

Selliseid suletud kogukondi ei pea aga otsima ei aastakümnete ega sajandite tagant või tsivilisatsioonidest, kus ei teata, mis on mobiiltelefon või satelliittelevisioon. Teistele suletud kogukondi paistab eksisteerivat ka 21. sajandi Eestis, ilma et neid piiraks mässav meri. Igaüks meist võib olla ühe kogukonna liige ja teises valede väärtustega sissetungija. Ometi on see vastuoludest kantud suhtelugu helge ja soe.

"Karge meri" pakub ka nauditavat näitlejate ansamblit või isegi kammerkoori, sest laval on üle tosina näitleja. Ansamblit ka selles mõttes, et raske on üht või teist pearolliks nimetada. Jättes osatäitmiste sügavama analüüsi teatrikriitikute pärusmaaks, tundub siiski, et keegi millegi seninägematuga ei üllata. Küll on laval näitlejad oma tuntud headuses, võttes saalitäie rahvast nagu mängeldes pihku. Saab nalja ning saab ka silmanurgast pisaraid pühkida.

"Gailiti teksti ei saa ära lörrida,", ütles Margus Kasterpalu oma intervjuus enne esietendust. Nende jaoks, kes Gailitit ehk liialt poeetiliseks või iluleva sõnakasutusega kirjanikuks peavad, on Kasterpalu algmaterjali lörrimise asemel hoopis maitsvamaks muutnud. Kui lisada sellele kastmeks põnev lavakujundus ja võimalused, mida pakub eesti teatrite parim helitehnika, on tulemus Pärnusse sõitmist väärt. Te ei pane tähelegi, et oma vähese koolihariduse kohta kasutavad hülgekütid ütlemata poeetilist keelt, mille Gailit nende suhu 70 aastat tagasi kirjutas.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing