Naftamiljardid sotsialismi teenistuses

Tõnis Arnover 09. märts 2007, 00:00

Hugo Chavéz on Venezuelas võimul olnud juba kaheksa aastat. Ta on jõuline natuur ning populistlik poliitik.

Oma kõnemeheomadustelt ei jää ta maha kunagi rahvast hullutanud Argentina liidrist Juan Perónist. Ta on loonud endast müüdi kui rahvamehest ja vaeste kaitsjast, ehkki pärineb jõukast keskklassist. Oma kõnedes ei säästa ta värve, nimetades oma vastaseid pasahunnikuteks ja kloaagirottideks. Chavézi suured iidolid on Simón Bol?var ja Fidel Castro.

Mullu detsembris valiti ta 63protsendilise toetusega presidendiametisse tagasi. Kui Kuuba tudisevasse diktaatorisse Fidel Castrosse suhtutakse kui relikti, kelle peatse surmaga hääbub ka ilmselt tema ideoloogia, siis jõust ja agressiivsusest pakatava Hugo Chavézi tegemisi jälgitakse Ladina-Ameerikas hoolega.

Ja uusi sõpru tuleb muudkui juurde. Seni on raske öelda, mis tõmbab neid rohkem, kas Chavézi sotsialismipisik või helde rahapakkumine.

Oma rajatavat ühiskonnamudelit nimetab Chavéz XXI sajandi sotsialismiks või bolivarismiks, mis tuleb kunagise vabadusvõitleja Simón Bol?vari nimest. Mida see täpsemalt tähendab, ei tea keegi.

Chavéz on tuntud eklektik, kelle mõttelend sõltub viimati loetud raamatutest, kord kandub see marksismi, siis Itaalia Toni Negri uusvasakpoolsusse või Piiblini. Pärast viimaseid valimisi ametivannet andes kuulutas ta: "Ma vannun ajaloo suurima sotsialisti Jeesuse nimel!" Ehk siis Chavéz otsib samamoodi tuge Jumalast nagu tema suurim oponent USA president George W. Bush.

Hugo Chavézi peamine trump oma poliitika elluviimisel on nafta. Kuulutanud eelmiste režiimide ajal rahvusvaheliste energiakontsernidega sõlmitud lepingud kehtetuks, kuna vahepeal on naftahind oluliselt tõusnud, on ta lasknud riiklikul naftafirmal PDVSA teha nendega uued lepingud.

Nüüd on ta esitanud naftafirmadele ChevronTexaco, ExxonMobil, British Petroleum, Statoil jt tingimuse, et ka nemad peavad loovutama kontrollpaki PDVSA-le. Vastu lubatakse teatud kompensatsiooni. Kui nad 1. maiks tingimustega nõus ei ole, jäävad kõigest ilma. Nii et võta või jäta.

Chavézil on selles mõttes õnne olnud, et tema valitsemise ajal on naftahind viiekordistunud. Venezuelal on 36 miljardi dollari suurune valuutareserv ning 18 miljardi dollari suurune arengufond.

Rahvas on aga rahul. Küsitluse põhjal peab 63% elanikest elu riigis demokraatlikuks, sellega jagab Venezuela piirkonnas koos Uruguayga esikohta. Erinevalt Kuubast toimib Venezuelas vaba ajakirjandus, kehtib sõna- ja koosolekute vabadus. Kuigi on ka selgelt märgatav Chavézi püüd võimu oma kätte koondada.

Kuna natsionaliseerimine on kandunud nüüd telekomi- ja energiasektorisse, siis küsimuseks jääb, kas tema poliitika viib välja tsentraliseeritud plaanimajandusse või mitte. Uut arengut selles suunas oli märgata jaanuaris, kui tööminister arvas, et seadusega peaks kohustama erafirmasid andma osa oma kasumist kohalikele võimudele.

Veelgi rohkem raha kulutab Venezuela juht aga Ladina-Ameerikas. Ta on võtnud oma eesmärgiks senine piirkonna suurim laenuandja, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), seal oma sotsialistlike laenudega välja süüa. Ja saavutanud selles hämmastavat edu.

Kui veel 2005. a moodustas Ladina-Ameerika IMF globaalsest laenuportfellist 80% - meenutagem näiteks Argentina suurt finantskriisi - siis nüüdseks on IMF laenuosakaal langenud ühele protsendile(!). Selles on "süüdi" Venezuela, kes on jaganud võlgades vaevlevale Argentinale 2,5 miljardit, Boliiviale 1,5 miljardit ja Ecuadorile 500 miljonit dollarit.

"Me ei lepi sellega, et Maailmapank ja IMF suruvad meile peale arengut, mis purustab meie lootusi ja tekitab meile valu," ütles Hugo Chavéz hiljuti Havannas mitteühinenud riikide liidrite kohtumisel. Chavéz on teinud ettepaneku luua Lõunapank, mis jagaks laene Ladina-Ameerika riikidele, et need saaksid vältida IMFi laenutingimusi.

"Chavéz on Ameerikas IMFi vaenlane number üks. Ta peab IMFi otseseks USA käsilaseks," ütles Bloomberg Newsile Caracase ülikooli professor José Guerra. IMF tegevuse õõnestamisega õõnestab ta ühtlasi Washingtoni püüdu edendada erastamist ja liberaalset majandusmudelit, täiendas teda USA Wesleyani ülikooli professor Francisco Rodriguez.

USA-vastasuses on Venezuela leidnud endale liitlased Kuuba, Boliivia, Ecuadori ja Nicaragua näol. Argentina on tänulik suure rahaabi eest. Isegi USA-sõbralikud Mehhiko ja Peruu püüavad Chavéziga diplomaatlikult läbi saada.

Ka Brasiilia, keda Chavéz kõvasti kritiseerib, loodab Venezuela suurtest energiavarudest tuge "neetud neoliberaalsele" Mercosurile. Kuigi Brasiilia president Luiz Lula da Silva toonitab, et "Venezuela tee ei ole meie tee," tegi ta esimese visiidi pärast tagasivalimist just Chavézi juurde.

Venezuela mõju kasv häirib Bushi USAd.

USA käsi oli mängus 2002. aastal Venezuelas läbikukkunud sõjaväelises riigipöördekatses ja ta on püüdnud ärgitada teisi Ladina-Ameerika riike Venezuelat isolatsiooni jätma, kuid see pole vilja kandnud.

Praegu on USA president George W. Bush ise Ladina-Ameerikas uuel katsel. Ta külastab Brasiiliat, Uruguayd, Colombiat, Guatemalat ja Mehhikot. Uut külma sõda ja USA sõjalist sekkumist siiski ei usuta. Vaenule vaatamata ostab USA 11% oma naftast Venezuelast ja too saab poole oma naftamüügituludest USAst.

Chavéz ei hoia aga värve kokku USA ärritamisel. Nii toetab ta avalikult vandenõuteooriat, mille kohaselt Maailma Kaubanduskeskuse ründamine olevat olnud CIA kavandatud. Ning laseb rahvusassambleel uurida Bushi ja bin Ladeni perekonna suhteid.

Chavézi on nagu auto, mis üha kiirust kogub, kusjuures isegi juht ei tea, kuhu sõit läheb ja kas auto teel püsib.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing