Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raudseks Leediks
Ühe õnnetus on ikka teise õnn: ilmselt mitte kõik rahvaliitlased ei kurvasta viimaste valimistulemuste üle. Rahvaliidu maskoti Villu Reiljani tagasiastumine erakonna juhi kohalt avab tee põllumajandusminister Ester Tuiksoole sinna, kuhu ta on sihikindlalt liikunud - tõsiseltvõetava poliitiku kohale. Seni peamiselt avaliku supikeetmisega silma paistnud tädist on saamas esimene suure erakonna naisjuht.
Paljud, mina kaasa arvatud, ei pruugi mõista Eesti toidu projekti ja rahvuskala valimise vajalikkust või põllumajandusministeeriumi vastuvõtu korraldamist ja nn ordenite jagamist. Ajakirjandus võib kritiseerida, ironiseerida, peast haarata - Tuiksoo rühib ikka edasi. Ma ei suuda meenutada ühtegi projekti, mille Tuiksoo oleks meedia turmtule pärast avalikult lõpetanud või vaikselt kalevi alla pannud. Ta on nagu tank, mida vintpüssist ei peata. Raudne Leedi.
Kui Tuiksoost saab tõepoolest Rahvaliidu juht, on tema roll teine, sest Rahvaliitu maha kanda on vara. Küll aga peab Tuiksoo arvestama, et koos ametikoha ja autoriteedi tõusuga kasvavad ka nõudmised tema enda tegemistele. Kui on tahtmine Eesti ühe suurema erakonna juhi kohal ka püsida, on viimane aeg võtta ette tõsised asjad.