Liiklejal napib hoolivust

Tallinna transpordiameti liikluskorrralduse osakonna juhataja Vello Lõugas analüüsib, miks jalakäijad ja autojuhid üksteist vaenavad.

Liiklus on alati ohtlik. Probleem on ülekäiguradade valgustamine ja nähtavus. Viimase paari aasta jooksul on mõni ülekäigurada saanud kommunaalameti algatusel erivalgustuse.

Jalakäijal on eesõigus teed ületada. Kuid ta peaks vaatama, kas tal on võimalik seda eesõigust kasutada, kas autojuht annab talle teed. Ma ei mõista jalakäijaid, kes astuvad kinnisilmi, pea kapuutsi sees, ülekäigurajale. Selline käitumine on ohtlik. Ka autojuhile tuleb anda aega olla viisakas.

Sellist aega ei tule mitte kunagi, mil ülekäigurajad on turvalised. Sebra ei ole ohutu. Lahendus oleks kahetasapinnalised ülekäigud või fooriobjektid. Samas juhtub, et ka foori all jäävad inimesed auto alla.

Ka foori puhul ei tohi inimene, kapuuts peas, üle tee minna, ta peab vaatama, kas autojuhil oli võimalus pidurdada. Kas ei olnud kiirabi tulemas - kes võib-olla kasutaks ka helisignaali, sest see sinine vilkur ei levi kapuutsi taha, aga heli levib.

Tegelikult peaks autojuhi jaoks olema ohumärgiks ikka jalakäijad ise. Aga meile tulevad kirjad: "Ma kolm aastat sõidan iga päev ja alati see jalakäija hüppab sealt nurga tagant ette!" Ma ei saa võtta sellist kirja tõsiselt.

Autojuht peab ise ka endale tegema selgeks, kus on ohukoht ja tuleb olla ettevaatlik.

Kollaste fooride eesmärk on konfliktpunkti teadvustamine, et selle koha peal on ülekäigurada. Ideaalne oleks täisfooriobjekti ehitamine, aga see on mitu korda kallim, ligi pool miljonit üks.

Parkimiskorraldusega on paraku nii, et meil ei ole anonüümmenetlust parkimise karistamiseks ja paljud autojuhid kasutavad seda kurjasti ära.

Võib-olla pool protsenti jalakäijatest tuleb teele ootamatult. Autojuht on jätnud midagi tegemata, kui ta neid ei märka.

Olen sattunud mõnel hommikul vaatama, mida autojuhid rooli taga teevad: nad tegelevad kõige muuga kui autojuhtimisega. Kes sööb hommikust võileiba, kes joonistab endale nägu pähe, kes räägib mobiiltelefoniga.

Kui autojuhi tähelepanu on suunatud muule, siis ta mõtleb, kui see 80aastane vanatädi on käed sinna kapoti peale toetanud, et kust ta tuli? Aga autojuht peaks mõtlema, mis ta tegi 10 sekundit tagasi.

Me ei saa niimoodi võtta, et 85% rikuvad seadust ja nii peabki. Samal ajal peavad liiklusekorraldajad ja planeerijad mõtlema, kuhu on mõistlik rajada ülekäiku.

Argumendiga, et selle koha peal jalakäijaid üle tee ei lasta, koristame ülekäiguraja ära, mina nõus ei ole.

Kui me räägime näiteks Pirita teest, siis see ei ole hea näide, et seal on kiirusrežiim 70 ja tähistatud ülekäigurajad sebradega, kus jalakäijal on alati eesõigus. Seal ma natuke mõistan autojuhte. Ma ei õigusta seda, et nad ei anna teed, kuid seda on seal väga raske teha. Ilmselt me peame muutma kiirusrežiimi 50 kilomeetrile tunnis. Kindlasti ei anna mingi rikkumiste hulk põhjendust anda rikkujatele eelistusi. Küll peame üle vaatama, miks olukord seal nii on, äkki ehitama ümber või kiirust piirama.

Liiklejad peavad suhtlema. Jalakäija peab otsima autojuhi silma ja autojuht peab otsima jalakäijat.

Nad peavad üksteist austama. Sest seesama autojuht on täna autojuht, aga homme võib-olla jalakäija ja vastupidi. Minul ei ole probleemi Tallinna linnas üle tee saamisega, liiklusvoogu peab arvestama.

Ei tohi oma õigust taga ajada, sest kannatajaks jääb ikka jalakäija.

Koostasime Tallinna liiklusõnnetuste kohtanalüüsi ja uurisime ohtlikumaid ülekäiguradasid.

Tol korral tõdesime, et Tallinna ülekäiguradade olukord on väga halb. Kusjuures kõige üldisema põhjusena tuli esile asjaolu, et paljud ülekäigurajad olid säilitanud sellise lahenduse, nagu neil oli kümme või enam aastat tagasi, mil mootorsõidukite arv, liiklussagedus ja ka ülekäikude rajamise põhimõtted olid tänasega võrreldes teistsugused.

Samuti on põhilised probleemid seotud väga laiade sõiduradadega, ohutussaarte ja muude liikluse rahustamisvõtete puudumisega ülekäiguradadel, mis muudavad jalakäijatele, eriti vähemkaitstud liiklejatele - lastele ja vanuritele - teeületuse äärmiselt riskantseks.

Juhtide seisukohalt vaadatuna on paljud ülekäigurajad viletsalt tähistatud, halvasti nähtavad, halva teekattemärgistuse ja valgustusega, paiknevad ebaloogilises kohas või on neid liiga tihedalt.

Igapäevaselt läbi autoakna liiklust jälgides tundub, et olukord hakkab siiski paranema. Isegi Pirita teel, kus on küllalt suured kiirused ja ei ole kohe kuidagi tahtmist jalakäijat märgata, lastakse viimasel ajal üllatavalt palju jalakäijaid üle tee. Ning seda teevad selliste sõidukite juhid, mille roolis üldlevinud arvamuse kohaselt on just ülbikud. Ehk hakkame kauboikapitalismist kultuuraega jõudma.

Autor: ÄP