Eesti vajab uuseestlasi

Artikkel

- Uudised
- Kristi Malmberg
- 18. märts 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti vajab uuseestlasi
Rahvuslus on jälle popp. Näiteks ka käimasolevatele koalitsioonikõnelustele on Isamaa ja Res Publica Liidul asja suuresti vaid tänu taas tärganud rahvuslikele meeleoludele.
Pärast aastaid töörabamist ja rahateenimist ihkab hing jälle üllamaid elamusi kui soojamaareis või palgakõrgendus. Ent 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse naiivkonservatiivne rahvuslus on oma aja ära elanud. Uus aeg nõuab järgmiselt valitsuselt uut lähenemist ka sellele õrnale teemale.
Ma armastan oma maad, rahvast ja kultuuri, olen uhke oma päritolu üle. Aga näiteks trall pronkssõduri ümber jääb mulle mõistetamatuks. Isegi piinlik on, nagu vaataks mõnda järjekordset kehva kodumaist filmi. Piinlik on inimeste pärast, kes peavad ennast rahvuslasteks, aga tegelikult kahjustavad Eesti riiki rohkem kui siin elavad rahulikud muulased.
Aeg on edasi liikuda venelaste vihkamise ja esimese Eesti Vabariigi mütologiseerimise juurest praeguse vabariigi tuleviku juurde. Meie riigi tulevikus ei terenda voogavate viljapõldude vahel üksikud talukatused, kus laiaõlgne pereisa koos priske patsiga pereemaga kasvatab kandlehelide saatel seitset last. Pigem nokitsetakse modernses tootmishoones mõne kõrgtehnoloogilise ja kalli vidina kallal.
Ma ei kutsu üles minevikku unustama, kuid sellesse ei tohi takerduda. Uus valitsus peab pronkssõduri-sarnaste pseudoprobleemide asemel mõtlema eestlaste tulevikule. Sellele, mis kaitseb väikest rahvast valge maailma allakäigu ajal, mil elujõulised Aasia kultuurid järjest domineerivamaks muutuvad.
Viimased valitsused on astunud päris jõulisi samme rahva taastootmiseks ja see on igati tänuväärne. Ent vanemahüvitise ja lastetoetuste kõrval tuleb uuel valitsusel senisest rohkem mõelda ka sellele, kuidas integreerida mujalt tulevaid inimesi Eesti ühiskonda, muuta neid eestlasteks. Just samamoodi, nagu me oleme edukalt teiste keelte sõnu üle võtnud ja eesti keel on jäänud ikka eesti keeleks.
Tuleb luua keskkond, mis kodu- ja väliseestlaste kõrval tekitaks ka kvaliteetseid uuseestlasi. Rahvus ei põhine ju geneetikal, vaid keelel ja kultuuril. Kas eestlane on näiteks 200 aasta pärast pruunisilmsem ja tumedapäisem kui praegu? Suure tõenäosusega küll.
Ent kui eestlased koos oma riigi ja eestikeelse kõrgharidusega on 200 aasta pärast üldse alles, on see suur asi. Rahvad on ajaloo jooksul tulnud ja läinud, minemist kiirendab alati suutmatus uute oludega kohaneda.
Seetõttu peab uus valitsus mõtlema mitte tööjõu sissevoolu takistamisele, vaid selle tööjõu muutmisele eestlasteks. Tuleb luua senisest tugevam keele- ja ümberõppe süsteem, mis tagaks selle, et siiatulijal on lihtne alustada uut elu, kui see elu saab eestikeelseks.
Ühiskondlikku suhtumist pöörata pole loomulikult kerge, aga tavaline Eesti inimene tuleb muuta tolerantsemaks. Me ei jää muidu ellu.
Poliitikud on seni olnud üsna ettevaatlikud oma väljendustes sisserändajate suhtes. Nüüd on aeg selgete seisukohtade jaoks. Autoriteetsed arvamused on need, millest juhinduvad massid.
Üks olulisemaid küsimusi on, kuidas ehitada Eestile maine, mis ei põhine odaval alkoholil ja odavatel naistel. Hea maine toob siia rohkem neid, kes toovad kaasa uusi ideid ja loomupärast nutikust, mitte ainult ühe kätepaari ja palju umbkeelseid sugulasi.
See on tulevikurahvuslus, millega uus valitsus peab tegelema. Õigemini - see ongi Eesti tulevik.
Hetkel kuum