Hugh, Drew ja mõnus

Film peaks pöördesse ajama eeskätt maagilise 40 ümbruses liiklevad naised, nii nagu filmis teeb oma publikuga läbipõlenud keskealine popstaar Alex Fletcher.

Veel võib filmist kõrva taha panna sama, milleni jõuavad peategelased: tulevik on helgem, kui lõpetada minevikupaistel peesitamine. Kõigile on garanteeritud säravad dialoogid, kerge 80ndate nostalgia ja mõnus iroonia tänapäeva poptööstuse üle.

Kui öelda, et filmis näeb Hugh Granti oma tuntud headuses, poleks see päris õiglane. Tema kehastatud Alex Fletcher on tuttavlik: poisikeselik keskealine, ikka veel vallaline ja loomult muretu ka siis, kui elus parasjagu kõige paremini ei lähe. Küll pole aga näitlejat nähtud varem nii hoogsalt laulmas, tantsimas ja pilli mängimas.

Kuuldavasti olevat Granti esimene reaktsioon stsenaristilt ja lavastajalt režissöör Marc Lawrence'ilt filmiideest kuuldes olnud, et ta ei laula, ei tantsi ega mängi ka ühtki instrumenti. Nüüd ta seda enam väita ei saa.

Kui klaverimängu puhul ei või iial teada, siis laulud-tantsud tulevad küll täiesti ausalt ning sama särtsu ja nõksuga, mis 80ndatele omased. Nii et müts maha 46aastase ees, kes filmi alustavas ja lõpetavas muusikavideos 20aastast popstaari kehastab!

Alex Fletcher saab võimaluse comeback'iks, kui edetabeleid valitsev noor diiva Cora Corman kutsub teda kirjutama tulevast hittlugu, mida nad ka duetina esitada võiksid. Probleem on selles, et Alex pole aastaid ainsatki rida muusikat kirjutanud ning iialgi sõnu ritta seadnud.

Korralikule romantilisele komöödiale omaselt saabub abi kõige vähem oodatud kohast, kui Sophie Fisher Alexi lillekastjat asendama tuleb. Mis edasi juhtuma hakkab, on osalt etteaimatav, osalt mitte nii väga. Igatahes pole karta, et filmi autorid romantika liiga nõretama lasevad, žanriline rõhk jääb pigem komöödia peale. Kes tahab, leiab aga ka selle koha, kus väike heldimuspisar põsele veereda lasta.

Autor: Ülle Hallik