Kaheosaline Novell

Heidi Vihma 23. märts 2007, 00:00

Restoranilauad on kaunilt kaetud ja kenade (kunst)lilleseadetega, aga üldmulje on steriilne ja valgustus lausa vaenulik - laevalgustid on keeratud sööjaile justkui lavaproþektorid, pidime käega silmi varjama. Suurtest akendest näeb ainult kitsas majadepraos parkivaid autosid - tõeline tagahoovivaade, ei kardinaid ega midagi muud parklat varjamas. Istusime justkui teatrilaval, pimedast õuest hästi jälgitavad.

Jäimegi kaheinimesetükki etendama - restorani rohkem kedagi ei tulnud, kõik teised Novelli külalised eelistasid tänavavaatega baaripoolt, mis on mõõdukamate hindadega, aga ka hubasem.

Novell on tuntud oma fusion-köögi poolest. Lihtsalt seletades tähendab see eri maade maitsete kasutamist ühes roas. Näiteks pardifilee lisandiks on risoto (itaalia köök) ja juurde on pandud veel wasabit (Jaapan), mustjuure, kõrvitsa ja hiina kapsa salatit ja jaapani sidruniäädika vinegretti. Nii et traditsioonide hülgamine ja fantaasiarikas loov lähenemine kõhutäitmisele. Põhimõtteliselt võiks selline lähenemine meile, püsivate kulinaariatraditsioonideta rahvale vägagi hästi sobida. Fusion-köögi edulugu hakkab mujal maailmas otsa saama, nüüd peetakse moodsamaks ühel taldrikul maitsed ühe maa piires hoida.

Eelroogadest valisime kõige eksootilisemad: kängurusalati ja marineeritud tuunikala salati. Ja kohe oli selge, et siinsed kokad oskavad lihaga väga hästi ringi käia: känguruliha (kuigi tõenäoselt külmutatult tulnud, kängurud elavad ju kaugel) oli ideaalse küpsusastme ja mahlasusega. Ka pardifilee kinnitas kokkade lihameisterlikkust.

Salatitega meie huvi toidu vastu piirduski, pärast ei maitsenud enam midagi. Oli siis põhjuseks liigne maitserikkus, salatite liiga suured liha- ja kalaannused või miski muu, aga püreestatud (!) seljanka ja ülalnimetatud pardifilee lillkapsarisotoga jäid söömata. Püreestatult oli seljanka maitse eriliselt tugev, liiga ühtlane ja raske, ei neerutükid ega Hispaania paprikavorstiviilud suutnud seda elavdada. Ka pardipraad koosnes minu jaoks liiga paljudest asjadest, mida üheskoos nautida ei jaksanud. Kui püüdsime aru saada, milles asi ja miks me nii vähe süüa suutsime, tulime järeldusele, et menüü on liiga mehine: salatid pigem praemõõtu, ohtra liha ja kalaga, supp ja pearoog keeruka koostisega ning liiga toitvad.

Rohkem kui menüü sisulise poolega jäime rahule menüüde kujundusega - nägus, sõnaseletustega, ülevaatlik. Eesti tippklassist, arvan ma. Ka teenindus oli hea, meil hoiti kogu aeg silma peal.

Kuulsime ettekandjat rääkimas plaanis olevatest muudatustest - muutumas on menüü ja akendele planeeritakse kardinaid. Võib-olla juhtuski nii, et jõudsime fusion-köögi jaoks kohale liiga hilja, aga uue moodsama jaoks liiga vara?

Oli kosutav istuda inimeste hulgas, sumin, mahe valgus, kohvilõhnad. Baarimenüü on korraliku valikuga, seal on isegi samad supid mis restoranis, ainult kümme krooni odavamad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing