Legendaarse läti kunstniku looming

1937. aastal Läti ülikooli arhitektina lõpetanud Fridrihsons on end meie lõunanaabrite kultuurilukku jäädvustanud maalija, akvarellisti, raamatuillustraatori ja lavakujundajana.

Pärast ülikooli suundus ta Pariisi, kus pool aastat õppis joonistamist Andre Deraini juures, sealt edasi siirdus kunstnik oma isikunäitusi korraldama New Yorki ja Honolulusse, kust vahetult enne sõda naasis kodumaale.

1951. aastal arreteeriti Fridrihsons ja mõisteti koos 13 endiselt euroopalikke, mitte nõukogulikke väärtusi hindava mõttekaaslasega kontrrevolutsioonilise tegevuse, kodumaa reetmise ja nn "Prantsuse gruppi" kuulumise eest 25 aastaks sunnitöölaagrisse.

Samas polnud organisatsiooni "Prantsuse grupp" olemas, isegi selle nime mõtles välja KGB. See oli kirjanike, näitlejate, kunstnike ja õppurite sõpruskond, kes nõukogude okupatsiooni alguspäevil, 1946. aasta ühe poole jooksul kogunesid ühes Riia südalinna korteris, arutlemaks lääne, peamiselt prantsuse kunsti ja kirjanduse üle. Antud seltskonnast vaid kolm inimest olid Teise maailmasõja eel viibinud Prantsusmaal, nooremad oskasid prantsuse keelt vaid raamatute kaudu. Seda aga kvalifitseeriti tollal kuriteona.

Siinkohal võib tõmmata otseseid paralleele ja leida analoogseid arenguid Ülo Soosteri ja Tartu sõpruskonna liikmete Lembit Saartsi, Heldur Viirese ja teistega toimunus, kommenteerib näituse kuraator Reet Pulk-Piatkowska.

Vangistus ei murdnud Fridrihsonsi, ka okastraataia taga joonistas ta kogu aeg. Näituse külastajail ongi võimalus saada osa tema laagris sündinud loomingust. Fridrihsons on saanud tuntuks eelkõige akvarellistina. Tema vesivärvimaalid meenutavad pigem graafikat - nad on ühtaegu monumentaalsed ja samas väga õrnad.

Samuti on pilkupüüdvad ja omanäolised tema raamatukujundused.

Autor: Tiina Kolk