Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tippjuhil tuleb arvestada üksildusega

Tõnu Lehtsaar 26. märts 2007, 00:00

President Lennart Merit meenutades ütles Mart Siimann, et kord olla Meri talle kurtnud, et tunneb end väga üksikuna. Kui seati ametisse omaaegne peapiiskop Jaan Kiivit, tervitas Soome ametivend teda üksildaste klubisse astumise puhul.

Juhtide suhtlemiskoolitusi läbi viies olen sageli hämmeldunud, kui üksildased on tugevad ja säravad isiksused. Tundub, et mida kõrgem ametikoht, seda suurem on üksildus.

Ma ei arva, et üksildus on teadliku valiku tulemus. Pigem on see olukordade ja isiksusejoonte kokkusattumise tagajärg. Juhiks ei saa igaüks.

Meie konkurentsitihedas maailmas peab juht olema võimekas ja tugev isiksus. Olen tähele pannud, et suurtel isiksustel on kolm ühist tunnust. Esiteks on neil elu ja asjade kohta olemas isiklik arvamus.

Teiseks käivad suured isiksused oma eripära ja isikliku arvamusega suurele osale ümbritsevatest inimestest närvidele. Kolmandaks on isiksused sisemuses üksildased inimesed. Seega tõsiasi, et juhiks tõusevad sageli just isiksused, koondab üksildased tippu. Samas on tippjuhi üksildusel üldinimliku üksildusega võrreldes oma eripärad.

Inimesel on kaks vastandlikku vajadust: suhtlemine ja privaatsus. Suhtlemisvajadus leiab rahulduse, kui tekib teistega ühine tähendus - me saame asjadest ühte moodi aru või mõistame erinevaid arusaamasid.

Privaatsusvajadus väljendub soovis olla omaette iseenda päralt, otsustada kas ja millal suhelda, juhtida oma aega.

Juht on sunnitud sageli suhtlema siis, kui ta ei taha või pole selleks valmis. Koju helistamine, isiklikest kavatsustest ootamatuste tõttu loobumine, ülepinge - kõige selle vastu seistes juhtub seda ikkagi.

Tekib olukord, kus tuleb pidevalt anda, ent kogumise aega pole. Väliselt särava suhtlemise taha varjub sageli sisemise tühjuse tunne.

Üldlevinud on arvamus, et rikkad ei taha vaestega suhelda, targad rumalatega ja edukad edututega. Arvatakse, et barjääre ja vahesid ehitab tugevam pool, kannatab kehvem pool.

Kes ehitab üksilduseseina juhi ümber, kas juht ise? Arvan, et seda teevad just alluvad ja kõrvalseisvad inimesed, kes ei taha juhti endale lähedale lasta. Miks?

Sellepärast, et juhti projitseeritakse oma alateadlikud ihaldatud isiksusejooned.

Näiteks meeldib juhti näha targa, otsustuskindla, ausa ja edasivaatavana, otsekui teise, pea täiuslikku maailma kuuluvana. Juhile liiga lähedale pääsemist tegelikult kardetakse, sest kardetakse ideaalpildi purunemist ja lihtsalt inimese nägemist.

Üksildust on mitut sorti. Meie üksiolemine võib puudutada nii tunnet, reaalset inimsuhete puudumist kui ka eksistentsiaalset üksiolemist, kus me ei oska enda jaoks vastata elu põhiküsimustele.

Kogu oma mitmekesisuses leeveneb aga üksildus, kui inimesel on olemas usaldusväärsed lähisuhted. Perekond on tähtis.

Mulle jättis sügava mulje, kuidas Siim Kallas väärtustas "Tähelaeva" saates just perekonda, kes aitas tal keerulistel ja hüljatuse aegadel püsti püsida.

Mis seal salata, juhtidena maksame oma töö eest just ennekõike lähisuhetega.

Tekib suletud ring, milles töötamiseks on vaja lähedaste tuge, ent seesama töö hävitab lähisuhted.

Juhi üks ülesandeid on olla visionäär, vaadata kaugele ette ja näha seda, mida teised veel ei näe.

Suhteliselt lihtne on ehitada õhulosse, kirjeldada nendes oma paremaid lootusi ja vajadusel neid ka maha müüa.

Juba vanal ajal öeldi, et rahvas tahab tsirkust ja leiba, ning vaatemänguline tulevikumudel võib olla köitev. Palju tõsisem on aga tõene tulevikuvaade. Faktipõhine, intuitsioonist toetatud ja oma veendumustega kaetud arusaam homsest, mis viib tulevikkuvaatava vastutustundliku käitumiseni.

Miskipärast on seesugust visiooni raske teistega jagada. Suured visionäärid on üksinda. Kuulajad ei taha saada nendeks, kelleks nad võiksid saada.

India kirjanikul Rabindranath Tagorel on ilus lugu sellest, kuidas kuningas seisatub kerjuse ees ja ütleb, et soovi, mida sa tahad ja ma teen seda sinu heaks, mis see ka poleks. Kerjus palub kuningat, et ta käsiks rahvast rohkem annetada.

Olen juhtimise üle mõtiskledes jõudnud järeldusele, et inimese side organisatsiooniga väljendub kolmes funktsioonis. Need on arvamine, tegemine ja vastutamine.

Teatud juhtudel võib üks nendest üle võimenduda. Oleme ilmselt kokku puutunud nendega, kes ainult arvavad kõigi ja kõige kohta, ent ise ei tee midagi ega vastuta millegi eest.

On neid, kes teevad omamata isiklikku arvamust ja lükates vastutuse teistele. Juhi jaoks on vastutusel suurim osakaal. Tema vastutab selle eest, kui kõik on õigesti arvanud ja oma parima teinud, et asi tervikuna välja tuleks ja tööle hakkaks.

Juht on üksildane, sest teised võivad teha ja arvata, juht aga vastutab terviku eest.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:29
Otsi:

Ava täpsem otsing