Tallinn kaotab positsioone

Meeste ülikondi valmistav Turo Tailor müüb oma 50protsendilise osaluse Tallinnas asuvas Baltika Tailoris. Põhjus on tegevjuhi Heikki Vuorise sõnul Tallinna piirkonna tööjõupuudus, palgakulud on üksi viimase aastaga tõusnud 20 protsenti. Tütarfirma Villero aga jätkab Viljandis tegevust. Seal on tööjõu voolavus väiksem ja palgakulud paremini kontrolli all.

Tallinn on looduslik värav Eestisse, seepärast on loomulik, et välisettevõtted investeerivad peamiselt Tallinna ja Harju maakonda.

Konkurents tööjõu pärast tõstab Tallinnas hindu, mis tõukab tagant inflatsiooni kasvu. Siin peitubki Eesti majanduse paradoks. Kui Tallinnas inflatsioon galopeerib, siis eriti Lõuna-Eestis võib juba rääkida deflatsioonist või ülimadalast, ELi piiresse jäävast inflatsioonitasemest. Kuid statistikas ühtlustuvad need arvud üleriigiliseks näitajaks. Seda on raske mõista nt Euroopa Keskpangal - vanades liikmesriikides ei ole regioonide vahel nii suuri erinevusi.

Tööjõumahukad ettevõtted hakkavad otsima võimalusi kolida odavamatesse paikadesse Eestis või mujale. Majanduse seisukohalt on ettevõtete kolimine Eesti teistesse piirkondadesse hea uudis. See pakub uusi töökohti tööpuuduses vaevlevates paikades ja ühtlustab kuluerinevusi riigi sees.

Tallinna seisukohalt see muidugi hea pole. Töö liikumine mujale algatab ahelreaktsiooni, mis tipneb kinnisvara väärtuse langemisega. Kui ettevõtted hakkavad Tallinnast pagema, muutub tööjõunõudlus tööjõu pakkumiseks. See viiks alla palgad ja teatud viivitusega inflatsioonitaseme. Pealinna atraktiivsuse vähenemisest võidaks kogu Eesti. Kinnisvaraspekulantidele tähendaks see raskeid aegu.

Kui Eestil tahab ikka euro käibele võtta, peab uus valitsus mõtlema, kuidas saada inflatsioon ELis lubatud tasemele - see on valitsuse võimuses.