Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maale vanaema juurde elu otsima
"Me oleme maailma vaadates kaotanud selle lihtsuse, mis meil oli lapsepõlves," võttis oma lavastuse sõnumi kokku Üllar Saaremäe: "Eriti need, kes on "peast intelligendid". Puud metsas pole enam lihtsalt puud, vaid sümbol. Ühel hetkel tabab meid igatsus see lihtsus tagasi saada, kuigi teame isegi selle võimatust."
Peeter tuleb linnast ära maale vanaema juurde. Maal on kõik ikka nii nagu tavaliselt - kuusehekk kohiseb, peldik haiseb, pekiliha ja kapsas kõrbevad ahjus, Tiit ja Aivar võtavad viina, Eesti Raadio räägib uudiseid.
Maaelu on harjumuste rida. Maal tehakse ikka nii, nagu on alati tehtud. Maaelu on tegelikkus, mida ei saa kontrollida. Maal on igav. Aga teatud eas hakkab inimene igavust tahtma, seda enesele otsima. Teatud eas hakkab inimene isegi maaelu taluma. Vist...
Üllar Saaremäe sõnul ei ole Jakob Karu moraalitsev ega üldistav. Näitemäng võlus lavastajat oma uudsusega, sest niivõrd ainulaadse struktuuriga lugu pole talle 15 teatriaasta jooksul varem ette sattunud.
"Filmilik," iseloomustas ta näidendit, mis on emotsionaalne pildirida selgete lahendusteta. Või nagu uue laine luuletuste kogu, kus üksik luuletus ei ütle võib-olla midagi, tervik kannab endas aga emotsiooni.
"Kui laval toimuv on arusaamatu, siis pole see publiku viga," muigas Saaremäe ning soovitas inimestele, kes täpselt ei tea, mis asja nad vaatama tulevad, oma pilet ära kinkida. Kes on aga lahtise pilgu ja mõtlemisega, peaksid eest leidma huvitava teatriõhtu. "Ei maksa end heidutada lasta, kui algul millestki aru ei saa," lohutas lavastaja potentsiaalset vaatajat, kes valmis mõttemänge mängima.
"Vanaema juures" on Eesti Näitemänguagentuuri 2005. aasta näidendivõistluse teise preemia laureaat, kuna esimest preemiat välja ei antud. Sama autori "Asjade seisu" on varem mängitud Eesti Draamateatris Tiit Ojasoo lavastuses.
Autor: Ülle Hallik