Maksuamet

Näilise kergusega oma maksudeklaratsiooniga ühele poole saanuna võib kahelda, kas Albert Einsteini geeniuse renomee on ikka auga välja teenitud. Või oleme maksudega seoses ise midagi olulist kahe silma vahele jätnud? Tulumaksu kehtestamist peetakse tõenäoliselt kõige efektiivsemaks sammuks, millega riik saab majanduskurjategijate arvu kasvatada.

Kuritegude teemat jätkates: neil päevadel möödub 20 aastat USA ajaloo suurimast kadumisjuhtumist. Lühikese aja jooksul läks selles riigis kaduma ligikaudu 7 miljonit last. Paljud neist olid kõigest aastavanused. Traagika avanes kogu ulatuses 15. aprilli öösel 1987. aastal. Algusest peale oli selge, et julma juhtumi taga ei saanud olla riigi vaimuhaiged lapseröövijad ega pedofiilid. Neist omaette hoidvatest ja pigem individuaalselt tegutsevatest haigetest hingedest ei oleks piisanud nii mastaapse operatsiooni täideviimiseks. Oli selge, et juhtumi taga pidi olema lugematute kuritegudega seotud organiseeritud grupeering. Neil oli õnnestunud trükkida miljonitele maksudeklaratsioonidele nime välja juurde isikukoodi lahter, mida seal varem ei olnud. Organisatsiooni tuntakse lühendi IRS järgi, mis sarnaneb Iiri terroriorganisatsiooni IRA nimele.

Rahvusvaheliste sidemetega kurikuulsa renomeega organisatsiooni nimelühend tähendab Internal Revenue Service'it. Tegemist on maksuametiga. 15. aprill on USA tulumaksu deklareerimise viimane päev. Muudatus deklaratsiooni vormis tähendas seda, et kui lapse nime võib välja mõtelda, siis isikukoodi mitte. Laste haihtumise traagika puudutas miljoneid peresid, kellel jäi saamata hooldatavate arvelt tulumaksusoodustus. Sündmuse tagajärjed tekitasid ebamugavaid laineid veel paljudes riigiametites. Arusaadavalt mõjub iga kümnenda alaealise kadumine traagiliselt kohalikule regionaalpoliitikale. Ümber tuli vaadata lasteaedade, koolide ja haiglate rahastamiskavad. Sellist muret ei sooviks küll ühelegi riigile.

Väidetavalt on mõnes riigis tulumaksudeklaratsioonil kastike, kuhu tuleb kirjutada rist, kui inimene on pime. Pole teada, kas neis riikides on ka pimedaid maksumaksjaid kuhugi kadunud. Samas on teada, et väga paljud maksumaksjad on pimedad, sest nad rõõmustavad, saades kätte tulumaksu tagastuse. Nägijatele selguks ju kohe, et tegemist on nende enda rahaga, mitte kingitusega. Rõõmustamine pole õigustatud ka seetõttu, et neuroloogiliste uuringute järgi ei tee raha lisandumine inimesi õnnelikuks. Nimelt harjub aju sama asja kordumise tagajärjel õige kiiresti ja uute rahatähtede nägemine jätab selle külmaks. Aga kuna aju on rutiiniga harjunud, siis selle lõppemine mõjub halvasti. Seega peab raha vanas tempos peale tulema, aga mitte selleks, et õnne suurendada, vaid selleks, et inimene õnnetuks ei jääks.

Raha ja õnne vahelise seose puudumise kinnituseks olgu paarikümne aasta tagune uuring, milles võrreldi USA 400 rikkaimat inimest karjakasvatajatest Ida-Aafrika masaidega. Masaide elektritu ja jooksva veeta eluase on tehtud liivast ja lehmakookidest. Kahe rühma rikkuses oli selge vahe olemas, õnnetundes aga mitte. Teisisõnu: kui riik on oma salved täis saanud, siis peaks poliitikutele ütlema, et rohkem pole vaja raha lubada - see ei tee valijaid õnnelikuks. Aga mis teeb?

Teadlased on kindlaks teinud, et õnnelikud inimesed on õnnetutega võrreldes oma töös edukamad, neil on parem tervis ja nad jaksavad rohkem, neil on suurem suhtlusring ning lõpuks nad teenivad rohkem. Ainult et kui sissetulekud kasvavad liiga palju, taganeb õnnetunne keskpärasele tasemele. Selle koha peal tuleb aga appi maksuamet, kes korjab liigse raha ära. Maksuamet teebki meid õnnelikuks!

Autor: Kristjan Port