Meerikamaa moodi Opel

Vastus on nii ja naa, sest esimest Opel GTd müüdi Ameerikas väga hästi ja pealegi põhineb teise põlvkonna GT hoopis Pontiac Solstice'il, mida müüakse ainult Ameerikas. Noh, järelikult andestatav.

Mis siis ikka, lennukisse ja lugematud tunnid alumiiniumpurgis pilvede kohal. Kui praegu suurimaks reisilennukiks tembeldatav Boeing 747 nii lolli moodi raputas, et magada ei saanud, lohutasin end vaikselt sellega, et varsti istun GT rooli ja lasen 265 hobust mägedes vabalt traavima.

Päris nii libedalt muidugi ei läinud, sest enne jõuti mu sokid ka seitse korda läbi skaneerida, kui mu jalad tõelist Ameerika pinda puudutasid. Ju siis kardeti, et vahetan professiooni ja lähen McDonaldsisse laudu pühkima või rikaste basseine pesema. Kui veel natuke mööda unistuste maad ringi tõmmatud sai ja oli selge, et kõik pole nii nagu filmides näidatakse, siis tundsin, et see GT peab mulle ikka väga suurt lohutust pakkuma.

Hommikul - äsja saabunud eurooplase kombel kell neli ärganud ja niisama aknal tunde molutanud -, kui lõpuks punaste silmadega autosid kaema lasti, tundsin, et siit saan ma küll lohutust ja mitte vähe. Jõulised kumerused ja jõhker nina võtsid ohkama. Auto oli kenasti kõrvuti kuuekümnendate Opel GTga. Pilt oli selline, mis tahtis silma märjaks teha. Kui veel tagahoovi viidi, kus terve California Opel GT klubi oma vana tehnikat näitas, pani see aina sügavamalt ohkama ja tundma, et hakkan selle rumala maa iseärasustest üle saama. Viimaks ulatati aga auto võtmed. Neid vaadates ilmus mu näole väga loll ilme ja suutsin vaid tongata: "Ee… What?" Need olid vanad ja kulunud, kuid tuli välja, et meid lasti sõita nendesamade vanade GTdega. Mõni kilomeeter linnas kergelt modifitseeritud GTga tekitas juba tunde, et kuulge - siin võiks elada.

Lõpuks jõudis kätte pidulik hetk, kui sai uut ja võimast looma proovida. Enne loeti sõnad peale ja nenditi, et see pole sportauto, vaid pigem cruiser, millega lihtsalt mõnus ringi täristada. Pärast paari kurvi ja kohaltvõttu oleks tahtnud öelda, et jäägu teile teie arvamus, kuid see on sportauto. Raske sidur, täpne rool, raju tõmme ning tihke ja täpne käigukast viitavad siiski sportautole. Kohaltvõtt on natuke imelik - auto tahab pööret ja pisut vinnatõmbamist, see aga litsub kohalt võttes igemed paljaks. Liiga vaikselt minnes hakkab auto tõmblema ja jõnksutama. No ikka on sportauto.

Rool on täpne nagu optilise sihikuga jahipüss. Sinu asi on teele pihta saada, küll auto teel püsib. Pedaalid on küll rasked, nagu astuks stepperil, ent kui gaasipedaali tallata, saavad sõitjad tõelise elamuse. Nagu lumelabidaga rindu ja nii kuniks käike jätkub. Kui muidu tundsin pingsat huvi, miks auto võimsam pole, siis sõites sain aru, et ega polegi vaja. Kui tavaliste Opelite käigukastid on sellised, et nende looja tahaks nägupidi nõgisesse ahju panna, turbani pähe toppida ja mõnda Ameerika lennujaama saata, siis GT käigukast pani lausa imestusest hüüatama, sest see on tõeliselt tihke, täpne ja sportlik.

Igatahes suutis GT kõik Ameerika idiootsusest tekkinud masenduskübemed minust kokku korjata ja indiaanlaste haisvasse reservaati maha jätta.

Auto oli nii ilus, et Wal-Marti parklas veeresid hamburgerite rasvast peeglina läikivate põskedega ümmargused ameeriklased ümber meie iluduse ja imestasid: "Kui ilus auto!" Siis nõjatusin autole ja mõtlesin, et näe: ameeriklane, aga ikkagi inimene - oskab ka tõeliselt ilusat autot hinnata.

Allikas: Opel

Tootja Axel Wierdemann