Nalja teha on tõsine töö

Henrik Aavik 30. märts 2007, 00:00

Legend räägib, et kunagi ühes tsirkuses oli üks naljaka välimusega lavatööline, kellele meeldis tsirkus väga. Ta piilus alati etendusi kardina vahelt ning elas kaasa nii esinejatele kui ka publikule, ta nägi, et publik armastab esinejaid ning esinejad publikut. Kord, kui üks akrobaat ootamatult haigestus, käskis tsirkusedirektor lavale minna lavatöölisel: "Mine lavale ja tee midagi!" Muretult astus siis mees lavale ning püüdis asuda ise tsirkusetrikke tegema. Ta ei muretsenud oma oskuste pärast, ta teadis, et publik armastab esinejaid, ning tema armastas publikut - mis halba oleks seal juhtuda saanud. Nii olevatki tekkinud klouni amet, mis algselt sidus humoorikalt tsirkuse eri kunsttükid üheks tervikuks.

Tänapäeval on olemas ka teatriklounid, kes mängivad lugusid, klounitsirkused, kust muud tükid hoopis välja on jäänud ja klounid trikke teevad ning isegi haiglaklounid, kes raviasutustes käivad ning nalja ja naeruga tavameditsiini pingutustele kaasa aitavad. Eestis on professionaalseid kloune väga vähe, ehk kümmekond.

Klounid Tuut ja Piip on tavaelus Toomas Tross ja Haide Männamäe, nad on elukaaslased, neil kasvavad kaks kena last. Toomas ja Haide tutvusid Pedas näitejuhtimist õppides ning mõned aastad pärast lõpetamist läksid üheskoos Kopenhaagenisse Commedia Schooli nimelisse teatrikooli. "Olime seal aastal 1995 esimesed eestlased. Enne seda kooli ümbritses klouni minu jaoks mingi lummus, kättesaamatus, muinasjutu oreool. Seal see kõik muutus," meenutab Toomas Tross. "Kool rõhus ainult füüsilisele haridusele, raamatuid võisid kõik ise juurde lugeda. Järjest õppisime pantomiimi, draamat, commedia dell'arte't, varjuteatrit ja ka klounaadi. "Mine tee nüüd nalja," käskis õpetaja, "et me aru saaksime, kui keeruline see on."

Haide Männamäe sõnul peab kloun olema alati mänguline: "Peab olema mängulust. Meie kooli õue peal oli sõimerühm, tundide vaheaegadel me jälgisime neid seal ukerdamas ja turnimas ning proovisime ka ise nendesarnaseks jääda. Väikestes lastes on alati mängulusti. Tavalises teatris on publik neljas sein, kellega suheldakse haruharva. Kloun ainult publikuga suhtlebki, lootuses, et too teda armastab."

Siiski ei olnud Piip ja Tuut ka pärast klounaadi õppimist veel valmis klounid. "Alles kaks aastat hiljem palus üks tuttav oma lastele sünnipäevaks üllatust teha. Mõtlesime, mis teha, ja siis läkski lahti. Otsisime oma vanad koolininad välja ja sellest ajast oleme nüüd kaheksa aastat järjest klounid olnud. Oleme esinenud mitu korda Soomes, kuna klounietenduses on väga vähe sõnu, ei pea keelt põhjalikult oskama. Oleme klounietendusi andnud ka vene ja isegi rootsi keeles," seletab Toomas ameti saladusi.

Piip ja Tuut on olnud aja jooksul teatriklounid ning oma etendust teinud, kuid neile meeldib ka nüüdisaegne tsirkus, selline, kust loomad välja on jäetud. "Varem esinesime mitu korda nädalas, nüüd laste kõrvalt veidi vähem. Nõudlust on palju, hulga töid peame ära ütlema. Kodulehtegi teeme endale juba viimased kolm aastat," räägib Haide.

Toomase ja Haide viimane projekt on välja õpetada uusi kloune, kuid mitte tavalisi, vaid haiglakloune: inimesi, kes lõbustaksid haigeid lapsi ning aitaksid neil paraneda. Projekti algatas Eestis hollandlane Ralph Stoppelsteen ning see algab demonstratsioonetendusega juba 1. aprillil. Mujal maailmas ei ole idee uus - Hollandis on haiglaklounid tegutsenud juba 16 aastat, Belgias ligi kümme aastat ning ka paljudes teistes riikides üle maailma Austraaliast Tšehhini. Teadaolevalt käisid klounid haiglates juba vanas Kreekas Hippokratese aegadel.

Lõuna-Eesti kuulsaim kloun on Urmas Kollom ehk Kloun Ummi, nime olevat talle pannud lapsed. Klouniameti valimine ei olnud talle ootamatu - nende peres on tema tsirkuse juures kolmas põlvkond, ka Urmase poeg Karlyn-Kevyn sammub sama teed.

"Olen tsirkusega tegelenud juttude järgi juba sünnist saati. Esimesed sammud tsirkuse radadele astusin ma oma ema ja isa käe kõrval Tallinnas. Alles hiljem tuli laste tsirkusetrupp Varia, kus minu peamiseks treeneriks sai minu isa Kalju Kollom. Tema oli see, kes pani mulle sportakrobaatikas aluse. Ma võtsin seda spordiala oma arvates üpris tõsiselt ja saavutasin sportakrobaatilistes hüpetes viis korda Eesti meistritiitli. Enne kooli lõpuaastat proovisin ka varieteed, millega kaasnesid esimesed välisreisid näiteks Valgevenesse ja Ukrainasse. Selle karjääri lõpetas paariks aastaks sõdurimundri kandmine Moskvas, kus ma samuti ei jätnud oma tsirkuseametit pooleli. Kodus puhkusel käies võtsin oma üherattalise kaasa ja siis võtsin mitmest konkursist osa armeemundris. Pärast Vene armeed 1988 alustasin tsirkusetööga Viru varietees, siis võtsin julguse kokku ja lendasin Pariisi, proovisin seal tänavatel oma õnne. Tagasi tulles sai tõsisema artisti rüü seljast visatud ning klouni elu esimesed sammud astutud. Esialgu isa käe all, aga hiljem sooloklounina sai alguse töö suuremates tsirkustes Rootsis, Soomes, Norras jne," meenutab Urmas.

Urmas Kollom tahtis klouniks saada juba lapsena, kui valmistas ise esimese klounimütsi: "See oli imelikult ruuduline, nagu veel mäletan. Ma püüdsin jäljendada sellist kunagist Moskva tsirkuse klouni nagu Oleg Popov." Toomas Trossi sõnul ongi tänapäeva eestlaste mälestustes ettekujutus klounist suuresti Popovi-põhine ja rajaneb naljadel, mis seotud rõhutatult suurte kingade ja tagumikuga ning nende omavahelistel seostega. Nüüd peab Kloun Ummi oma eeskujudeks Charlie Chaplinit, filminäitleja Jackie Chani, Inglise koomikuid Mr Beani ja Benny Hilli, keda ta alateadlikult vahel imiteerinud on.

Peale klouniameti tegeleb Urmas veel kunsti, arvutidisaini ja fototöötlusega. Tehtud on ka palju üritusi, kus on vaja olla õhtujuht, pulmaisa, jõuluvana, ehtsast pulmatolast rääkimata, veidraimad kohad klounaadi teha oli aastavahetusel Suure Munamäe vaatetorni ees õues ja ühe maja katusel. Kloun Piip on tellimustööna olnud isegi laulev postkaart. "Alatihti tuleb ette, sest paljud minu tuttavad teavad, et olen ju tegelikult kloun, ja kui kloun ka nalja ei teeks, siis oleks midagi juba viltu," võtab Kloun Ummi asja kokku.

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:29
Otsi:

Ava täpsem otsing