Õppesõit raputava autoga

Ülle Hallik 30. märts 2007, 00:00

Isiklikult kogesin seda lugu vaadates teatris esmakordselt hetke, kus tahaks korraga naerda ja nutta - Piret Kalda mängitud 11aastane jonniv Tirts on põrutavalt naljakas, kuid varem nähtu põhjal (stseen on ajaliselt segi paisatud loo lõpuosas) on selge, kuhupoole ta oma tahtmist saades teele asub ja see teadmine on kõike muud kui naljakas.

Lavastuse põhivõlu ongi vist selles, et pealtnäha vaataja meelt lahutades sunnib ta mõtlema vägagi valusale teemale - pedofiiliale. Teatrisaalis pole raske näitlejate mängu lustida, küll hakkab temaatika kummitama etenduse järel ja sunnib endale mõtlema päevi pärast teatriskäiku.

Istunud etenduse järel autosse ja asetanud roolirattal vasaku käe kella numbrilaua "9" ja parema "3" kohale, nagu sõiduõpetajast onu sõnad lavastusest kõrvus kõlavad, hakkavad mõtted keerlema. Esmalt meenub seiku lapsepõlvest ning mõnigi onu asetub pisut teise valgusesse. Jääb vaid õnne tänada, et see onu oma kirge erinevalt etenduse onu Tonksust (Allan Noormets) taltsutada suutis ning et toda tundmatut onu, kes sind pimedas trepikojas passis, juhtus segama õigel ajal koju tulema juhtunud naabritädi. Raske on end asetada aga selle inimese nahka, kes midagi enamat kogema on pidanud.

Ameeriklanna Paula Vogel pälvis näidendi "Kuidas ma õppisin sõitma" ("How I Learned to Drive") eest Pulitzeri preemia, seega on materjal kindla peale minek. Temaatikat ja kohati ka tegelaste keelekasutust arvestades olnuks imelihtne labasusele komistada. Lavastaja Ain Prosal on õnnestunud neid karisid väga osavalt vältida. Nauditav on näha laval stseeni, kus kahe näitleja vahel puudub igasugune füüsiline kontakt ning sellele vaatamata paiskub saali kapaga erootilist pinget.

Ka on õnnestunud lavastajal moodustada ansambel, kus solistid ei domineeri ning oma soololaulu saab esitada igaüks. Üks meeldejäävamaid neist on Epp Eespäeval Tirtsu emana, kes õpetab tütart alkoholi õigesti tarvitama. Küllap on autor sellesse monoloogi pistnud kogu oma elukogemuse, millest publik tubli annuse äratundmisrõõmu võib ammutada.

Tore oli näha sedagi, et selles lavastuses ei pea näitlejad kugistama teksti vahele sööki ega jooki, kõik on "mängult". Loomulikult on lugusid, kus hapukapsa lauale toomine on õigustatud. Üsna tihti peetakse publikut aga justkui lollideks, kes ei saa aru, et kui näitleja tühjas taldrikus lusikat keerutab, siis mitte niisama, vaid et ta mängib supi söömist.

Kui nüüd veel mõelda, mis või kes häiris, siis… ei miski! Südamerahuga annan lavastusele minu käsutuses oleva maksimumi, kümme hinnangupunkti.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:46
Otsi:

Ava täpsem otsing