Pühapäev 22. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Senegal - euroopalike mõjutustega päris Aafrika

Kaupo Kikkas 30. märts 2007, 00:00

Paljudele seostub Senegaliga vaid riigi pealinnas kulmineeruv kuulus Pariisi-Dakari kõrberalli. Mõned teavad veel, et tegu on endise Prantsuse asumaaga, ja linnusõbrad tunnevad ka kuulsat ning kaunist senegali papagoid, keda küll Senegalis kohata ei õnnestunud. Enamasti on see kõik.

Saabusime Senegali tillukesest Gambiast, mis paikneb kiiluna suure Senegali riigi sees. Gambia kui endise Briti asumaa kohta räägib legend, et riik sai piirid kuningliku Briti mereväe sõjalaeva kahurikuulide abiga - nimelt märgiti Gambia piirid maha täpselt nii, et kogu riik jääks mööda jõge üles sõitva laeva kahuritule ulatusse, et riiki sõjalaevadega Gambia jõelt kaitsta. Sellest ka Gambia omapärane kuju - keskmine riigi laius on vaid 40 km, pikkus aga üle 400 km.

Reisijuhid soovitavad Senegalis olles ka Gambia üle vaadata. Tihti kasutatakse isegi ajaloolist nime Senegambia, sest neid võib vaadata kui kokkukuuluvaid paiku. Kuid lisaks riigikeelele ja ajaloole on neil maadel ka erinev raha ja Eesti turistile eraldi viisad.

Meie esimene sihtpaik Senegalis oli Toubacouta kommuun, täpsemalt võimsa Saloumi jõe delta ja seal paiknevad mangroovisood. Minu jaoks jäigi see paik looduse poolest Senegali tugevaimaks elamuseks. Mangroovid on kaunite kärtsroheliste lehtedega ja põnevate ülalt alla langevate juurtega põõsa moodi puud, eriliseks muudab nad aga kasvupaik. Merest jõe deltasse voolav soolane vesi on muutnud jõevee kümnete kilomeetrite pikkuselt soolaseks, mis loobki mangroovidele ideaalse kasvupinnase.

Tihedas mangroovivõsas omakorda elutseb tohutus koguses linnuliike, puude juurte külge kinnituvad jõekarbid ja mudas rassivad ringi krabid. Loomulikult on jões rohkelt kala. Jõeharude ja soppide rägastik on ennast laotanud mitmesaja ruutkilomeetri suurusele alale, mis meenutab hiiglaslikku labürinti peateede ja kõrvalkäikudega, kuhu võib ekslema jäädagi.

Meie teekond jätkus mööda Saloumi harujõge kaunis värvilises paadis, mida kohalikud nimetavad piroogiks, kuigi meie arusaam piroogist on pisut teistsugune. Lääne-Aafrikas on see tüüpiline sõiduriist, mererannas võib neid näha tuhandete kaupa, kõik vastavalt uskumustele värvitud kirgastesse värvidesse ja kaunistatud rohkete õnnetoovate sümbolitega.

Senegal on põnev just oma mitmekesisuses. Nii tasub enne minekut uurimistööd teha, millist Senegali näha soovite. Päikese ja rannapuhkuse otsijaile on luksuslikud ja kaunid kümnete kilomeetrite pikkuse liivarannad, kuhu kohalik niisama oma jalga tõsta ei või.

Senegali riigikeel on prantsuse keel ja erinevalt enamikust Aafrika riikidest saavad kohalikud sellest hästi aru. Valget turisti vaadatakse kui paksu raha- ja kingikotti. Nii turistipaikades kui ka vaiksemates kohakestes saadab rändurit pidev pommimine "kadu kaduu..." - anna raha või kingitusi.

Eraldi lugu on pildistamisega, kohalike arvates tuleks iga tehtud pildi eest kellelegi midagi anda ja soovitatavalt on see raha. Samuti peaks tänaval pildistamiseks eelnevalt kõikide elanikega läbi rääkima.

Nii juhtuski, et sain kivirahe osaliseks, reisikaaslast Aivarit visati surnud kalaga ja meil lubati ka kõrid läbi lõigata, kokku jättis see Lääne-Aafrika külalislahkusest üsna vastaka mulje. Reisijuhid viitavad seda teemat käsitledes enamasti islamile ja tõepoolest on Senegalis valdavalt tegu moslemitega, kellel on pildistamisega oma suhe.

Üks kaunis paik, millesse esmapilgul pisut skeptiliselt suhtusin, on ookeanis Dakari vahetus läheduses paiknev Gore'i saar. Tegu on kunagise orjasaarega, kuhu koguti orjad enne Ameerikasse laevatamist. Ehe näide väikesest koloniaalühiskonnast, kus tillukesel saarel oli kõik eluks vajalik olemas.

Gore'i saarel saab külastada muuseume kaitsefordis ja orjade eluruumides, kuid need on aafriklaste arusaam muuseumidest ehk üsna tühjad paigad. Arvatavasti Senegali turismiobjektiks number üks olevale saarele tasub minna varahommikul.

Gore'il on vändatud film "Navarone kahurid" ja saare fordis paikneb Aafrika võimsaim suurtükk. Saarel on ka üks Senegali väheseid kirikuid baptistide kogudusega, viibisin saarel pühapäeval ja kogesin nende gospel-afro jumalateenistust.

Minu suurim ootus oli aga Senegali põhjapiiril paiknev kõlava nimega linnake St. Louis Senegali jõe suudmes. Taas koloniaalajastust pärineva välimusega Senegali endine pealinn, mis on lagunenud ja siis käepäraste vahenditega aafrika moodi parandatud. Tulemuseks täiesti müstiline keskkond, mis võiks olla pärit kuskilt ulmejutust.

Linnas on ka Eiffeli konstrueeritud 107 meetri pikkune lagunev sild, mis oli omal ajal maailmas ainulaadne, ilma akendeta jäänud suveresidentsid ja kunagised ohvitseride elamud, kus täna on toas lõkkease ja akende ees merest leitud puutükkidest tehtud luugid.

Siiski oli üks tugevamaid emotsioone kogu reisilt määratu mustus, hoolimatus ja looduse hävitamine. Metsast on riik peaaegu täiesti paljaks raiutud ning loomi võib kohata veel vaid looduspargis. Sealtki on enamik suuri savanniloomi täielikult kadunud.

Samuti reostatakse ookeani, rand on nagu avalik prügikast, kuhu veetakse kogu linna sodi. Tavaline on, et kõnnid mööda valget liiva nagu miiniväljal, sest avalikult kasutatakse randa ka käimlana. Mis aga kõige kurvem - merre lendavad nii metall, plastik kui ka kilekotid. Kohalike busside peatuspaikades, kus müüakse kilesse pakitud joogivett ja mahla, kasvavad savannis nn kilekotipuud, kus väiksel alal vedeleb tuhandeid kilekotte.

Sahelis ehk Sahara kõrbe äärealal paiknev Senegal tasub külastamist kui näide mitmekesisest Aafrikast. Tänu Musta Mandri kohta üsna hästi arenenud infrastruktuurile ja mõistlikele vahemaadele võib seal näha väga erinevat Aafrikat, nii randu kui ka saada aimu Aafrika hingest. Tunnetada teistsugust elurütmi, elulaadi ja inimesi.

Pildid: Kaupo Kikkas

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:29
Otsi:

Ava täpsem otsing