Eesti soost USA arhitekt: kõik on võimalik

Kertu Ruus 02. aprill 2007, 00:00

Tema põhimõte on luua alati midagi uut ja mitte iialgi kopeerida. Kes Maria endale projekteerima kutsub, saab sellest varsti aru.

Hea arhitekt ja hea tellija on väikest kasvu poisipeaga Maria kirjelduses üsna sarnased olevused: suurepärased kuulajad, kellel pole etteantud hinnanguid ja kivistunud veendumusi. Iga kooslus, millega arhitekt töötab - kõik alates hoonest ja asupaigast ning lõpetades majja asuva perega - on ainulaadne. Seepärast pole ka ühelgi kliendil põhjust tahta endale ajakirjas või naabertänaval nähtud maja.

Enamik inimesi ei kujuta arhitekti palgates ettegi, et maja saab rajada ka kuidagi teisiti kui "superilmsel" viisil. Muidugi oleks see ka arhitektile kõige lihtsam, kuid see pole Marial kunagi plaanis. "Ma ei taha teha midagi, mille üle ma uhkust ei saa tunda," sõnab ta.

Alustuseks saab ta klientidega kokku ja kuulab ära nende ootused. Järgmisena tuleb Maria välja viie visandiga. See on tema enda kehtestatud reegel: viie täiesti erineva variandi läbimängimine sunnib arhitekti kõiki võimalusi läbi katsuma. Need visandid näitavad üldiselt, milline on ruumikasutus, kuidas elamispind valgusele avaneb, kus on kindel sein ja kus avatud ruum, mis on millega seotud.

See on ka Maria võimalus n-ö küsimusi esitada. Näiteks on tellija endale alati ette kujutanud, et maja peab olema kahekorruseline. Siis tuleb arhitekt ja küsib: aga mis oleks, kui me teeksime sama asja hoopis ühel korrusel? Ja vahel ütleb klient - ohoo, see on ju veel hoopis vahvam!

Vahel muidugi ei ütle. Kogu protsess pole alati valutu - tahetakse ühe variandi katust, aga teise rõdu. Maria selgitab siis, et iga tema visand töötab ühtse tervikuna, muidu ei tule midagi välja. See paneb mind küsima, kas Maria on mõne iseteadva kliendi juurest ka välja marssinud. Maria ütleb, et nii kaugele ta asjadel areneda ei lase.

Tõsi, ta paneb juba esimesel kohtumisel reeglid paika, kuidas töö käib. Aga tegu pole ka egomaniakiga, kes peab oma kunstilisi ambitsioone tellija soovidest tähtsamaks. Meenutagem: hea arhitekt kuulab inimest.

Maria, kelle enda põgenikest vanemad ei seedinud arusaadavatel põhjustel näiteks punast värvi, on näinud väga erinevaid reaktsioone pealtnäha süütutele detailidele. Näiteks üks hiinlasest klient ei tahtnud endale "Jaapani krüsanteemi" meenutavat vitraažakent, kuigi Maria oli saanud idee hoopis Jaapanist kaugelt, Notre Dame'i rosettaknalt.

Samuti pidi Maria oma projekteeritud mošee kuplit veidi muutma, sest see meenutas kogudusele ristisõdija kiivrit. See, et islamikogudus valis Maria mošeed projekteerima - naise ja mittemoslemi, kes töötab selle projekti peal eranditult vaid moslemitega -, räägib juba iseenda eest.

Visanditest valib tellija ühe ja töö läheb sellega edasi. Projekt muutub kolmedimensiooniliseks. Vaadatakse, mis tunnet maja peab tekitama - see on juba seotud materjalidega. Mariale meeldivad kõik materjalid: loomulik kivi, klaas, teras, betoon, plast, aga trikk on selles, et kõik tuleb omavahel tervikuks siduda.

Materjalide valik võtab palju aega ka sellepärast, et turule saabub pidevalt midagi täiesti uut ja ennenägematut.

"Kui sa näiteks tead, mis asi on LED (light emitting diod ehk valgusteraldav diood), siis võid sa terve ülejäänud elu ainuüksi sellega tegeleda," märgib Maria. Ta on projekteerinud majale välisvalgustuse, mis käib kahe tunni jooksul läbi terve värvigamma. Omanikud võivad valgusmängu elutoast jälgida.

Kui maja projekt koos, siis tuleb ajada korda kõik vajalikud ehitusload. Seejärel tehakse eelarve ning leitakse konkursiga projekti elluviija. Seejuures on tähtis vaadata, kes on alltöövõtjad.

Marial on oma lepinguliste alltöövõtjate ring, keda iseloomustab loominguline mõtlemine. Näiteks üks mehhiklasest kivikunstnik, kes õppis ameti nipid selgeks kunagi Hispaaniast Mehhikosse kolinud vanaisalt. Kui tollelt mehelt kivist aiarada või aed tellida, ei ütle ta kunagi, et nii ju inimesed ei tee!

Kui ehituseks läheb, käib Maria aeg-ajalt asja üle vaatamas ja see on ka ta lemmikfaas. "See on eriti mõnus tunne - sul on mingi asi peas ja siis äkki see hakkab kerkima," nendib ta.

Maria kliendid on tavaliselt töötavad keskklassi professionaalid, kelle seas on palju ülikooliprofessoreid ning välismaalasi. Spekulatiivsel eesmärgil soetatud elamuid ta arendajate tellimusel ei projekteeri, kuid see-eest töötab palju ümberehitustega. Nii palus väikeettevõtja Alzada Knickerbocker Marial ümber modelleerida oma kahekorruseline maja, et seal oleks rohkem ruumi ja valgust. Kokku ligi 140 000 dollarit (1,7 miljonit krooni) maksma läinud tööde käigus ühendati köök elutoaga ja seinu võeti vähemaks - et tekiks tunne ühendatud ruumist. "Tahtsin, et maja oleks rohkem minu nägu," nendib Knickerbocker.

Praegu projekteerib Maria Knickerbockeri uut raamatukauplust ja teeb ka poe logo.

Maria taks on 10% ehitushinnast: ümberehitus läheb tavaliselt maksma 200 000-300 000 dollarit (2,4-3,6 miljonit krooni), majad on kallimad. Tüüpiliseks maja suuruseks on 200-300 ruutmeetrit.

Kogu protsess on Maria sõnul nagu kärestikusõit: iial ei tea, kus karid peidus ja kuhu välja jõuad. Aga see just annabki arhitektile võimaluse arhitektuuri olemust avastada.

"Pole ühtki põhjust, miks teha asju mingil kindlal viisil," sõnab Maria. "Maailmas on tohutu arhitektuuriline sõnavara. Me ei tohiks ennast piirata. Ja me ei pea mitte midagi kopeerima."

Maria vanemad kohtusid 1940ndatel Soomes - isa oli soomepoiss ja ema põgenes kaluripaadil üle lahe viimasel päeval enne 1944. aasta okupatsiooni. Edasi mindi Rootsi, kus 1948. aastal sündis Maria, ja sealt kaheaastase tütrega Kanadasse.

Arhitektiks otsustas Maria hakata 13aastaselt, kui tema ÜROs töötav insenerist isa kolis perega kaheks aastaks Taiwani. "Mäletan siiamaani seda sõitu lennujaamast koduni - siis mõistsin, et inimene saab luua asju hoopis erinevalt sellest, millega ma olin harjunud," sõnab arhitekt.

Eestis käib ta korra või paar aastas ning töötaks hea meelega ka Eesti klientidega. Maria armastab Tallinna vanalinna, mida ta peab suurepäraseks näiteks pika aja jooksul välja arenenud keskkonnaks, kus vertikaalne ja horisontaalne ruum imetabaselt kokku sulanduvad.

Üheks väljakutseks Eesti arhitektuurile peab ta paneelmajarajoonide tulevikku ja võimalusi neid elamisväärsemaks teha. "Küsimus on muidugi selles, mis on nende majade oodatav eluiga," märgib Maria.

Hea maja on Maria Ogrydziaki määratluses selline, mis peegeldab oma asukaid ning laseb neil elada nii, nagu nad seda soovivad.

Seepärast võib tema projekteeritud majades leida just selle omanikele iseloomulikke detaile, olgu selleks siis raamatukogu või kunstikollektsioon. Samuti peab maja olema seotud asukohaga.

Mariale meeldib projekteerida maju, mille keskmes on suur avatud ruum, mis haarab nii kööki, söögituba kui ka elutuba. Selline suur ruum (nii ta seda kutsubki) lubab ka pereliikmetel - kes ilmselt niigi harva üksteist näevad - koos olla. Ruumi pisikesteks tükikestes jagamine teeb sama elu ja perega.

Tellijaga suhtlemisel paneb Maria seepärast alati kõrva taha, kes mida teeb - kas tuleks luua söögitegemiseks ruum mitmele inimesele või teha lastele mõnusaks köögis koolitööde tegemine või paigutada söögituppa arvutinurk. "Hea on, kui on üks ühine ruum, aga ka omaette nurgakesi," viitab Maria. Oma põnevaimaks elamuprojektiks peab Maria neli aastat tagasi valminud ja arhitektuuriauhindu võitnud nn Süstamaja (Kayak House) - jõele rajatud enam kui 300 ruutmeetri suurust ehitist, mille omanikud armastavad süstaga sõitmas käia. See kokku ligi 2 miljonit dollarit (24 miljonit krooni) maksma läinud rajatis oli ka kalleim tema projekteeritud elamu.

Süstamajal on kõrge sissekäik, kust hea paatidega sisse jalutada. Ning sisse tulles saab süstad kohe seinale kuivama riputada: materjale niiskus ei sega ning ka kujunduslikult mõjuvad pere viis värvilist paati siin pigem skulptuuride kui kolana.

Maria arhitektist poeg Luke Ogrydziak meenutab, kuidas Maria koos maja tellija - maineka arstiga - ajurünnakuid pidas. Projektile läheneti praktiliselt. Nii oli tellijal soov, et maja peaks vastu vähemalt sada aastat, ning samuti mõeldi läbi see, kuidas omanikud vanemaks saades seal toime tulevad.

Maria püüab pidevalt otsida vastust küsimusele, mis on arhitektuur. Ta on püsimatu ja tulevikku suunatud.

Maria töö on väga nüüdisaegne ja ta kohtab tihti vastuseisu. Arhitektid saavad palju kriitikat, kohati täitsa hullumeelset. Samas on eesti juurtega Marial palju sügavam arusaamine ajaloost kui tavalistel pärandi säilitamisele üleskutsuvatel californialastel. Ega Tallinnas ju ei saanud ajalugu 13. sajandil otsa! Üks asi, mida olen temalt õppinud, on lähtumine tellijast. Mida rohkem sa klienti kaasad, seda parem maja tuleb. Püüd teha iga projekti kliendiga koostöös pole arhitektide seas üldse tavaline. Enamasti tehakse oma vana asja, veidi käekirja kohandades.

Ta on mulle ka näidanud, et ühel hetkel tuleb astuda sammuke tagasi ja küsida endalt, millist lõpptulemust sa tahad saavutada.

Samas on meie stiilidest näha põlvkondade erinevused. Maria on kummalisel kombel vähem distsipliinides kinni, minu ülikooliajal oli juba suur vabaduse otsimine läbi ja pöörduti tagasi korrastatuse juurde.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:29
Otsi:

Ava täpsem otsing