Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vannituba tuleb sisustada arukalt
Kui remont on jõudnud sellesse järku, et põrand ja seinad plaaditud ning torustik paigas, on aeg mõelda, kas valamu ja WC-pott vajavad ilmtingimata väljavahetamist või teenivad nad peremeest veel mõne aastakese.
Kuigi tüüpilise paneelmaja korteris on vannituba ja WC üsna kitsukesed, leidub lahendus ka sellele probleemile. Vannituba aitab avaramaks muuta näiteks jalaga valamu, samuti alt lahtine, jalgadel vann.
Kui tavalise alla- või tahajooksuga poti asemel muretseda hoopis seinalekinnitatav tualetipott, tuleb veidi suurem rahasumma välja anda, ent see-eest võtab pott vähem ruumi.
Hästivarustatud ehitustarvete kauplustest leiab kõik vajaliku ka väga napi eelarvega vannitoasisustaja, sest Valgevene päritolu kahesüsteemse poti võib soetada vähem kui tuhande krooni eest, samas küsitakse Skandinaavia juhtiva sanitaarkeraamika firma toodetud poti eest ligi 3000 krooni.
Uute ideede saamiseks tasub uurida sisustusajakirju ning külastada kauplusi, kus asjatundlikud teenindajad oskavad erinevaid lahendusvariante pakkuda.
Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on valikuvõimalus nii suur, et õiged tooted peaks leidma nii romantilise, minimalistliku kui ka traditsioonilise stiili austaja.
Kellel vannitoas ruumi rohkem, võib tavalise jalaga valamu asemel paigaldada hoopiski maitseka väärispuidust valamulaua, selle peale sobilikke valamuid leiab kauplustest rohkesti: ristkülikukujulisi, ovaalseid, kõrgemaid, madalamaid, läbipaistvaid, värvilisi.
Kindlasti tasub valikut tehes uurida, kas valamu on piisavate mõõtudega, et kogu vannituba täis ei pritsi, kui palju vett segistist korraga tuleb ja kas paljukiidetud kahesüsteemse loputuskastiga WC-pott ennast lõpuks ära tasub.
Nii mõnigi korterisoetaja leiab remontivajavast WCst või vannitoast eest nõukogudeaegse "päranduse" - ilmetu rohmakate kronsteinidega seinale kinnitatud valamu või plastmassist loputuskastiga WC-poti.
Neid Vene imesid võib leida mõnest sanitaarseadmeid müüvast kauplusest praegugi.
Vanad klosetipotid olid ühesüsteemsed, mis tähendas, et äravoolusüsteemi suundus ühe WCs käiguga terve paagitäis vett. Seega, kui arvestada ühe neljaliikmelise pere WC kasutamissagedust, võib kokku arvutada päris suure veehulga, mis loomulikult ei tee kuu lõpul veearvet vaadates rõõmu.
Hoopis teine lugu on kahesüsteemsete tualetipottidega, mille puhul on võimalik valida, kui suurel hulgal vett korraga kasutada.
Klientide ostueelistusi jälgides olen märganud, et trendid on hakanud liikuma sinnapoole, et vaadatakse pigem toote välimust kui hinda. Mõned inimesed on aastate jooksul jäänud lojaalseks, samas kui teised otsivad optimaalset hinna ja kvaliteedi suhet. Neid kliente, kes ei pane rõhku toote kvaliteedile, vaid teevad oma valiku hinna põhjal, jääb aina vähemaks.
Kui jälgida müügitulemusi, siis on näha, et enim ostetakse vannitubadesse 50 ja 55 cm laiuseid valamuid. Selle mõõduga kraanikausse eelistavad kortermajade elanikud, kellel ruumiga just priisata pole. Seevastu eramajade omanikud ostavad suuremaid, moodsamaid ja stiilsemaid valamuid.
Ühesüsteemne WC-pott on oma müüginumbrites tagasikäigu teinud, eelistatud on kahesüsteemsed potid, mille kasutamisega on võimalik ka veekulude pealt kokku hoida.
Autor: Merit Männi