Tootlus 1 500 000%

Pikaajalise investori suurim sõber on aeg. 20. sajand oli investorite vastu väga armuline. Suvaline valik USA aktsiaid andis 1899. aastal inves-teeritud raha tootluseks 1 500 000 protsenti.

Selle kohta võib öelda, et tore, kuid ebaoluline. Keskmine inimese eluiga on meil palju lühem. Et saavutada sellist tootlust, oleks seega tarvis anda investeering põlvest põlve edasi - näiteks ettevõtte kaudu investeerides.

Raamatus "Triumph of the Optimists: 101 years of global returns" jõutigi tulemuseni, et 20. sajandil oli väljamakstud dividendide börsile tagasi investeerimise kogutootlus USA aktsiate puhul 1 500 000 protsenti. Polegi väga paha? Tegu polnud millegi erandlikuga, Suurbritannias oli samalaadne tootlus, kirjutasid Victor Niederhoffer ja Laurel Kenner raamatus "Practical Speculation", viidates eelpooltoodud raamatu kirjutanud professori uurimusele. Oli ka veelgi kõrgema tootlusega aktsiaturge.

Võib ju öelda, et 20. sajand oli igati erandlik. Sajand algas rahanduslikus plaanis ülima stabiilsusega - kehtis kullastandard. Siis aga loodi USAs föderaalreserv, kes hakkas liiga hoogsalt raha trükkima. Kommertspangad said sellise vabaduse raha luua (mitte millestki), millest ei osatud unistadagi. President Roosevelt devalveeris avalikkusele puru silma ajades dollari kulla suhtes. Suuri sõdasid finantseeriti katteta raha välja andes, ka kommertspankadel olid vabad käed. President Nixon kaotas dollari kullakatte ehk kuulutas USA maksejõuetuks. Pangandus muutus veelgi liberaalsemaks, kundede võitlus laenuraha pärast muutus kõigile laenude jagamiseks. Sellest võib otsida põhjusi, miks läinud sajandi inflatsiooniga korrigeerimata tootluseks tuli kaunis 1,5 miljonit protsenti.

Rikastumise valemisse on paljud kirjutanud väikeselt summalt võimalikult kiiresti võimalikult kõrge tootluse saamise - rahanappuse korral ka laenu kasutades. Laen oleks pannud investorid stardijoonele 1930. ja 1931. aastal, mil kaotusteks tuli vastavalt 28 ja 44 protsenti.

Kas see sajand tõotab tulla aktsiatele sama hea? Kui raha muudetakse kesk- ja kommertspankade tegevuse või tegevusetusega väärtusetuks, võiks aktsiate inflatsiooniga korrigeerimata tootlus tulla samalaadne, miks mitte ka suurem. Kui aga usaldus raha vastu mõnel põhjusel murdub, võidakse nõuda uue parema rahasüsteemi loomist või vana järeleproovitud kullastandardi taastamist. Sellisel juhul on kommertspangad kammitsetud, laenu kättesaamiseks käib tihe konkurents ja see võib aeglustada majanduse arengut, kuid raha ostujõu hävinemise ja inflatsiooni pärast ei tuleks eriti muretseda.