Üleilmne kasv aeglustub

Jose Antonio Ocampo 04. aprill 2007, 00:00

ÜRO hinnangul suurenes maailmamajandus eelmisel aastal 3,8%, jätkates jõulist arengut, mida on registreeritud alates aastast 2003. Eesotsas Hiina ja Indiaga paistsid kõige paremate tulemustega majanduste seas silma arenguriigid, kasvades 2006. a keskmiselt 6,5%. Kas seda ilmselgelt soodsat üleilmse kasvu mudelit suutakse säilitada, eriti kui kasvuga on kaasnenud lõputult suurenevad üleilmsed rahanduslikud lahknevused?

Vähim arenenud riikides, millest paljud asuvad Aafrikas, jõudis keskmine aastane kasv eelmisel aastal peaaegu 7%-ni. Maailma suurim majandus USA laienes 3,2% võrra ja kasv taastus ka varem loiu arenguga Jaapanis ja Euroopas. Need suundumused on tähelepanuväärsed vapustuste valguses, mis on põhjustatud naftahindade ülessööstmisest, Afganistani ja Iraagi sõjast, rahvusvahelisest terrorismist ja mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste kriisist.

Püsiv majanduskasv peegeldab püsivat siseriiklikku nõudlust USA-s, võlgnedes tänu madalatele laenukuludele ja varade tõusvatele hindadele. See tõstis valmistoodete eksporti kogu maailmas ja hoidis inflatsiooni madalal, mis omakorda võimendas nõudlust energia ja toormaterjalide järele arengumaailmas, kruvides üles tarbekaupade hinnad ja tuues tulu paljudele vaestele riikidele. Ida-Aasias ja suuremate naftaeksportijate poolt toodetud säästud on suurendanud üleilmset likviidsust, aidates finantseerida USA praegust eelarvedefitsiiti, mis on nüüdseks jõudnud enneolematule tasemele.

2007. aasta väljavaateks on aga üleilmse majanduskasvu nõrgenemine. ÜRO ülevaade "World Economic Situation and Prospects 2007"hoiatab, et nõrgem eluasemeturg õõnestab USA majanduskasvu. Järelikult üleilmne majanduse laienemine aeglustub, kuna kasvu peamootori rolli üle võtmas ei ole ühtki teist suurriiki. Maailma aeglustuva majanduskasvu juures võivad USA rahastamisvajadused põhjustada investorite usalduse vähenemist USA-põhiste varade tulevikku, kiirendades dollari järsku odavnemist.

ÜRO raport täheldab, et riiklikud majandusstrateegiad ja olemasolevad mitmepoolsed regulatsioonid ei ole kavandatud efektiivselt pehmendama üleilmse aeglustumise riski või tegelema üleilmsete lahknevustega. Euroopas ja Jaapanis näiteks on raha- ja eelarvepoliitikat reageeringuna siseriiklikele probleemidele karmistatud, mis aeglustab täiendavalt maailmamajandust.

Riigireservide kogumine Ida-Aasias ja teistes arenguriikides pakub neile lisavahendid võimalike väliste vapustustega tegelemiseks. Siiski on see piiranud ka siseriikliku nõudluse suurenemist ja impordi kasvu, pigem teravdades kui korvates üleilmseid lahknevusi.

Muidugi ei suuda ükski valitsus kanda kõiki kulusid, mis on vajalikud tänapäeva üleilmsete tasakaalustamatuste korrigeerimiseks. Rahvusvaheliselt kokku lepitud strateegiapakett võiks aga aidata vähendada nõrgema majanduskasvu riski suuremates riikides, säilitada usaldust rahvusvaheliste finantsturgude stabiilsuse vastu ja vältida dollari valusat langemist. See nõuaks näiteks stimuleerivat kasvu Euroopas, Aasias ja suuremates naftat eksportivates riikides, et korvata maailmamajanduse kahanemisefekt korrektsioonide tõttu USA-s, mis peaksid hõlmama piiravamaid eelarvestrateegiaid, vähem eratarbimist ja kõrgemaid siseriiklikke sääste, et vähendada riigi välisdefitsiiti.

Vahetuskursid tuleks koordineeritud moel ümber reastada, et stimuleerida eksporti defitsiidiriikidest ja impordinõudlust ülejäägiga riikides. See ei ole lihtsalt Hiina valuuta ümberhindamise küsimus, nagu väidavad mõned USA poliitikud, vaid nõuab enamike suuremate valuutade järk-järgulist reguleerimist dollari suhtes seoses kooskõlastatud eelarve- ja rahapoliitika korrektsioonidega ülejäänud maailmas.

Olemasolevad platvormid, näiteks G8 tippkohtumised, ei sobi sellise tegevussuunaga peamiselt seetõttu, et põhimängijad arenguriikidest ei ole kaasatud. Mitmepoolsed järelevalvemehhanismid, mis pandi paika eelmisel aastal IMF-i poolt, on samm õiges suunas, kuid ainult siis, kui need muutuvad osaks institutsionaliseeritud mitmepoolsest järelevalvemehhanismist ja poliitika koordineerimisest.

Olemaks usaldusväärne selle mehhanismi vahendajana, vajab IMF ise reformimist, k.a oluline muudatus hääleõiguses, et viia arenguriikide mõju kooskõlla nende kaalukusega tänapäeva üleilmses majanduses. Tagasihoidlikke samme selles suunas astuti eelmise aasta septembris IMF-i kohtumistel Singapuris.

Sellist uut platvormi peaks kasutama ka selleks, et töötada rahvusvahelise rahandussüsteemi struktuurireformidega, mille eesmärgiks on USA dollarile kui reservvaluutale liigse toetumise vähendamine. Sellised reformid peaksid toimima mitmepoolselt kokkulepitud mitme valuuta reservsüsteemi arendamise või pikaajalisemalt isegi maailmavaluuta suunas, mis põhineb IMF-i poolt välja antud laenueriõigustel.

Ainuüksi võimalus, et dollar peatselt valusalt maandub - ja koos sellega USA ja maailmamajandus -peaks olema piisavalt alarmeeriv, et mobiliseerida ühisele tegevusele. Koordineerimine annab kindlasti palju rahuldavamaid tulemusi kui ükski riik üksinda saavutada suudaks.

José Antonio Ocampo on ÜRO asepeadirektor ja Rob Vos on ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu arengupoliitika ja analüüsi üksuse (DESA) direktor.

Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing