Mööda kartulivagusid Mäost Tallinnasse

Oli udune ilm, kohati langesid vihmapiisad, siin-seal oli lumekirmet. Esimesed kevadekuulutajad-kabriod kihutasid juba teedel-tänavatel ringi. Kummimustri maalijatest rullnokad tegid BMWdega asfaldile kujundeid.

Muidu igati tavaline märtsikuu päev, kuid udu oli väga tihe ning nähtavus mitte rohkem kui sada meetrit. Just lõik Mäost Tallinnani (Mäo-Aruvalla) on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee kõige ohtlikum teelõik.

Näiteks aastatel 2002-2004 hukkus sellel teelõigul igal aastal keskmiselt kuus inimest. Üheks õnnetumaks aastaks oli 2004, mil nimetatud teelõigul hukkus koguni üheksa inimest. Üle poolte õnnetusest moodustavad kokkupõrked vastutulevate sõidukitega.

Riigimaanteele nr 2 jõudes hakkaski kohe juhtuma. Esimene väljasõit teelt oli Kükita kandis, kus pirukakäru oli teelt kurvis välja kihutanud. Selgus, et pirukajuht oli tolle päeva üks õnnelikemaid sohvreid. Järgmise 90 kilomeetri jooksul olid silmapaarid nelja liiklusõnnetuse tunnistajaks, milles osalesid kaheksa sõidukit.

Ning tagatipuks oli ahelkokkupõrge Tallinna linnapiiril Mõigus, kus üks sõidurida oli avarii tõttu suletud.

13. märtsil üllatas aga hommikusi Tallinna tööle sõitjaid suur paekivilahmakas, mis vedeles keset tee telgjoont, mis ilmselt oli sinna kusagilt koormalt kukkunud. Võin vaid õnne tänada, et sinna otsa ei sõitnud.

Kui sinna lisada veel teele ette jooksvad metsloomad, tavalised teeaugud ning pikirööpad, saadaksegi kompott, mida keegi süüa ei taha.

Selle asemel, et mõelda erinevaid skeeme, kuidas Tallinn-Tartu maanteel koormust vähendada kas siis veokite liikumispiiranguid sisse seades, neid näiteks Piibe maanteele suunates või püüdes julgestuspolitsei abil liiklust rahustada, oleks riigil viimane aeg lahendada probleem uue korraliku tee rajamisega.

Siiamaani on see temaatika olnud nagu kummipael, mida muudkui venitatakse ja venitatakse.

Üks tähelepanek veel: umbes Narva piiripunkt suurendab oluliselt liikluskoormust Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel, sest paljud rahvusvahelisi vedusid tegevad veokid on hakanud Venemaale sisenema just Luhamaa ja Koidula piiri kaudu. Sihtpunktiks on niisugusel juhul enamasti Moskva.

Riik on maha maganud sisetarbimisest tuleneva siseriiklike kaubaveomahtude kasvu ning üldise autostumise. Võib küll tunduda, et see on ainult Tallinna linna probleem, tegelikult kannatavad selle all juba ka väikelinnad ning riigi põhimaanteed.

Senikaua aga, kuni püsivad pankade soodne laenupoliitika ning üleküllus autode müügiturul, ei muutu ilmselt midagi, sest järjest noorematel on võimalik endale vägagi soodsa hinnaga sõiduvahend muretseda.

Lisaks regionaalarengu seisukohale on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa ka oluline transiittee, seda just sõiduautode transiiti silmas pidades. Ent kui tahate selle korrastamiseni autos võimelda, minge Tallinn-Tartu maanteele sõitma.

Tallinn-Tartu maantee on oluline liiklussoon, seetõttu on küsimus ka koalitsioonileppes eraldi ära märkimist leidnud.

Meie eesmärgiks on igati kiirendada selle trassi valmimist ja vältida kõikvõimalikke takistusi, mis võivad trassi valmimisel probleemseks saada. On selge, et valitsuskoalitsioon ei saanud endale eesmärgiks seada, et 2011. aastaks saab trass valmis kuni Tartuni.

Seadsime endale järk-järgulised eesmärgid, mille esimeseks etapiks on eelprojekti tegemine kogu trassi ulatuses ja Kose-Mäo vahelise lõigu neljarealiseks ehitamise algus 2009.-2010. aastal. Seni puudus selge otsus, kas maantee Kosest Mäoni ehitatakse kahe- või neljarealisena.

Kui küsida, miks seda tee-ehitust ei alustata juba 2007. aastal, siis on selge, et nii suurte objektide tööga alustamiseks on vaja eelnevalt korraldada nii vajalikud hanked kui ka välja töötada inseneritehnilised lahendused.