Sõdurid koju tuua oleks viga

Kuigi ettevõtjad reeglina sõja kohta arvamust ei avalda, on aeg, et keegi meist püsti tõuseks ja räägiks faktidega ülemaailmsest terrorismivastasest sõjast, kus on osalised nii Eesti kui ka USA.

Just praegu püütakse ka mõjutada Eesti uut valitsust, et see oma väed Iraagist välja tooks. Ma leian, et õigus sõja kohta arvamust avaldada pole mitte ainult vasakpoolsetel ajakirjanikel, vaid ka ettevõtjatel.

Postimees kirjutas hiljuti, et USA rahvusvaheline positsioon on Iraagi sõja tõttu nõrgenenud ning sama päeva Eesti Päevaleht avaldas arvamust, et Eesti peaks oma väed Iraagist ära tooma.

Vastupidi, Eesti sõdurite äratoomine Iraagist oleks sulaselge rumalus ning me võime olla rõõmsad, et Eesti liidrid seda samuti mõistavad.

Vaid vasakpoolsete peades on USA positsioon Iraagi sõja tõttu nõrgenenud. Faktid räägivad muud. Tõsi, kui lugeja jälgib vaid vasakule kaldu ajakirjandust - ja Eestis on raske leida Iraagi sõja teemal muid vaateid - siis jääb talle mulje, et Iraagi sõda on suur viga, mis USA mainet kahjustab.

Aga miks ei kirjutanud Postimees sellest, et vägivald Iraagis on pärast täiendavate sõjajõudude saabumist pidevalt vähenenud ning et uus, positsioonide hoidmise strateegia on välja töötatud? Muidugi, kuna ülivasakpoolsed Los Angeles Times ja New York Times seda samuti ei maini, ei saa sellest lugeda ka Eesti suurematet lehtedest.

Ainult tapmisi näitav televisioon on veelgi rohkem kallutatud. Sealt näeme vaid seda, kuidas sunniidi ja šiiidi islamifundamentalismi relvastatud grupeeringud sõda ettekäändeks tuues üksteise vastu võitlevad, et kontrolli enda kätte haarata ning oma põlisvaenlasi hävitada.

Mida me telekast ei näe, on need 6 miljonit bagdadlast, kes avavad oma väikeettevõtteid, käivad tool, koolis ja kohalikus poes ning loodavad, et ühel päeval on nende tänavatel rahu, kui vaid USA ja Eesti jäävad küllalt kauaks, et see juhtuda võiks.

Me ei näe ka neid 20 miljonit inimest Iraagi väikelinnades, kes teevad sedasama ega teagi peaaegu, et sõda veel kestab. Muidugi leiavad CNN ja BBC alati kellegi, kes on nõus rääkima, kuidas ta George Bushi viskab ja et koalitsioon peab koju minema. Aga aina raskemaks muutub sõjauudiseid edastades lille-, leiva- ja arvutipoodide ning bensiinijaamades oma uute autode tankijate kaadrist väljajätmine.

Ettevõtlus Iraagis on elujõuline, koolid on lahti (ka naistele), haiglad töötavad ja elu muutub aegamööda paremaks. Probleeme on muidugi veel kuhjaga, sest juhuvägivald häirib ehitustöid.

Muidugi ei saabu Iraaki rahu enne, kui Iraan neutraliseeritakse. On hea, et Iraan ei suutnud uut tuumajaama ehitavale Venemaale ettenähtud makseid teha. See on esimene märk sellest, et ÜRO majandussanktsioonidel on mõju.

See on Iraani valida, kas ta lõpetab tuumapommi väljatöötamise ning terroristide toetamise, või astub sõtta. Praegu kogunevad USA väed Iraani piiridel Iraagi ja Afganistaniga ning 15 Briti sõduri vangistamine annab brittidele samuti põhjuse vägedega liituda. Kui Iraan peatatakse, siis lõppeb või väheneb ka terroristide toetamine Iraagis ja Süürias, samuti Liibanonis ja Palestiinas.

Siinkohal üks mõtlemapanev fakt. Viimase nelja aasta jooksul on Iraagis hukkunud kokku keskmiselt 869 koalitsioonisõdurit aastas. Samas ainuüksi USAs tapsid tulirelvad 2003. aastal ligi 30 000 inimest ning liiklusõnnetustes hukkus 43 000. Võib-olla teeb mõni ajakirjanik järgmisena ettepaneku panna kinni Washingtoni Eesti saatkond?

Muidugi oleks see absurdne mõte, nagu ka Iraagist lahkumine seepärast, et operatsioon olevat ebaõnnestunud. Times of Londoni avaldatud Opinion Researchi uuringust selgub, et 61% täiskasvanud iraaklastest usub, et Iraagis ei toimu kodusõda ning 49% leiab, et elu on nüüd parem kui Saddam Husseini valitsemisajal. 64% soovib uuele valitsusele edu. Kuidas saab uus valitsus edukat tööle hakata, kui liitlasväed lahkuvad? Ärimehe seisukohast on sõda odav, kui vaadata seda protsendina liitlasriikide SKPst.

Iraak on vaid üks sõda islami terroristide vastu. Konfliktid käärivad kõikjal, kus islam võimule pürib, olgu selleks paigaks siis Egiptus, India, Indoneesia või Tšetšeenia. Sõda islamiga on 1400 aastat vana ja islamistide käsutuses on tänapäeval maailma võimsaimad sõjajõud.

Võitlusele eelistavad nad sisseimbumist. Algul saadavad nad oma inimesed riiki ja tekitavad seal rahutusi - meenutagem läinudsuviseid autopõlenguid Prantsusmaal - ja kui nende käes on 51%-line enamus, siis hakkavad nad seadusi muutma.

President Bush on islamifundamentalismile vastu seisnud, samas kui president Bill Clintoni ajal rünnati USAd seitsmel korral ja too ei teinud midagi peale praktikantidega lõbutsemise. Bush läheb ajalukku presidendina, kes maailma ähvardavale terrorile vastu astus.

Autor: Craig Rawlings