Tere tulemast hea teeninduse maailma

ÄP 10. aprill 2007, 00:00

Saab koerast üle, saab sabast ka. See mõttetera kehtib küll, kuid mõnikord on sabaületus väga vaevaline.

Mu elukaaslane käis reede hommikupoolikul vannitoa seinaplaate otsimas ja leidiski. Helistas, et võtaksin pool tundi, et valik üle vaadata. Kohtusime Järve keskuse Key kaubamaja juures. Kümne minutiga oli ostuotsus tehtud. Valik oli hea ja hinnad mõistlikud. Ise pidin ära kiirustama, elukaaslane jäi poodi maha, et maksta. Õhtul koju jõudes oli ta üsnagi liimist lahti.

Kuulsin järgmist. "Arvasin, et ega ostmises midagi keerulist ole. Pärast veerandtunnist ringikäimist müügisaalis ja müügimehe otsimist nägingi ta lõpuks nurgas üht, kes pusis midagi kirjutada. Läksin ja küsisin, et tahaks plaate osta. Mulle nähvati: "Kas sa ei näe, et mul on tegemist!" Tuli leida teine müügimees. Poes tiirles juba oma kümmekond müügimehe otsijat. Ühe vene naisega tekkis lausa konkurents, kumb otsitu enne leiab. Too oli juba kolmandat päeva plaate ostmas. Kahel eelmisel ei õnnestunudki ja pikalt aega poes viita ka ei olnud võimalik. Tegevus meenutas lapsepõlve peitusemängu. Siis käisin kassast kaks korda küsimas, kas saalis on kedagi, kes müüks keraamilisi seinaplaate. Kassapidaja juhatas saali tagasi. Viimaks hakkasin ise plaate sorteerima, kuna kogused olid mul enne välja mõõdetud. Lootsin, et keegi tuleb appi. Aga ei kedagi. Aeg muudkui jooksis. Ükshaaval plaadikaste müügisaalist ära ei tassinud, nende koguarv oli ju kümnetes (27 m2). Kuna müügimeest oma spetsiaalkäruga ei olnud, siis läksin kassa juurest käru tooma. Käru ka niisama ei saanud, tuli kroon maksta. Kui enamus oli kärusse laotud, ilmus välja müügimees.

Õnnest uimasena võtsin tal näpust kinni ja tirisin kohale. Küsisin, et olen kaua oodanud, kas te kirjutate need plaadid välja. Tema käratas, et tulete siia nagu tulekahju kustutama! Tulekahju? Müügimeest otsides oli kulunud juba poolteist tundi! Selle ajaga oleks pool Järve kaubanduskeskust juba maani maha põlenud…?

Kuna koorem oli juba käru peal, küsisin, kas võin minna kassasse ja ära maksta. Ta nähvas jälle, et võid küll, aga tuled sealt sama targalt tagasi. "Miks?" küsisin. "Sest ma pole neid sulle välja kirjutanud."

Lõpuks pani ta kolm rida paberilipakale ja mina läksin maksma. Makstud, tulin tagasi, et kaup poest välja viia. Proovisin algul kassa poole lükata, aga ei jõudnud, kartsin, et käru läheb katki. Müügisaalist on kauba väljaandmiseks eraldi uks ja trügisin oma koorma siis sinna. Loomulikult ei olnud jälle läheduses ainsatki müügimeest, kes mu sealtkaudu otse välja oleks lasknud. Hakkasin jälle otsima.

Kümne minuti pärast sain sama kuti kätte. Küsisin, kas saan käru plaatidega kaubaukse kaudu välja. "Kuna te oma kauba käru peale ladusite, siis ei saa," vastas tema. Selle ukse kaudu lasti välja ainult kaupa, mis on laotud nende kaubakäru peale, mitte minu omale. Hakkasin taas kassaukse poole punnima. Hästi ei jõudnud.

Müügimees tegi väga imelikku nägu (küll võivad inimesed ikka nõrgad olla!), haaras kärust kinni ja proovis lükata. Ei liikunud. Lõpuks 45kraadise kalde all (käru ja tema vahel) õnnestus käru liikuma saada ja nagu naksti olimegi paari minuti pärast kassaukse kaudu müügisaalist väljas. Lõpuks jättis ta mu käruga keset ust. Tõin auto ja hakkasin ise kaupa peale laadima… Poodi tulekust kassas maksmiseni kulus ligi kaks tundi."

Paneelelamute remondiga harjunud käpardite brigaad tundis vaid kolme tööriista..

Minu kodus ilmnes, et aknaid ei saa vahetada vaid meetrise sõrakangi, bajonettsae ja kolmekilose vasaraga. Neid kolme tööriista töölised tundsid.

Ka ketaslõikur oli neil maha ununenud, nii tuli ühe raudvidina lõikamiseks kasutada minu rauasaagi. Peale kolme saelehe pooleksnüsimist ja uute lehtede valepidi peale panemist tegin töö ise ära. Hetkeks mu lasteadnikuroll ununes. Kui taas kontrollisin, ilmnes, et kolm väiksemat akent paigaldati ilma lengikruvisid kasutamata. "Vaht peab aknaid ees küll," laiutas tööline käsi.

Juhtus minuga selline lugu, et elu ja ehitusbuum sundisid väisama vallaarhitekti, et hankida üks täitsa tavaline blankett...

Seadsin ühe tööpäeva hommikul sammud vallavalitsusse, teinud enne ära ka kodutöö - uurinud järgi ametnike tööajad. Vallamajas teatas sekretär lahkesti arhitekti kabineti numbri. Heausksena koputasin arhitekti uksele ja nähes, et arhitektiproua istub laua taga, nina vastu kuvarit, esitasin retoorilise küsimuse: "Vabandage, ega ma ei sega?"

Ühtäkki tabas mind väga tige pilk ja tädi röögatas: "Muidugi segate, kas te ei näe, et ma töötan, tulge ülehomme!"

Algul käis peast läbi mõte, et tegemist on miski peene huumoriga, aga kui ma tädi nägu nägin, sain aru, et tal on tõsi taga. Egas midagi, kargasin koridori tagasi ja mõtlesin, kas vihastada või naerma hakata. Valisin viimase variandi, närvirakud ju ei taastuvat. Tagasi vallamajja läksingi kahe päeva pärast, blanketi ulatamiseks kulus hapul ametnikuproual kõige rohkem 20 sekundit.

Mis teha kui maja number on 67? Sellist numbrit poes ei müüda, aga hoonet tuleb ju kuidagi tähistada, et külalised ikka õigesse majja oskaksid tee leida.

Iseenesest pole midagi lihtsamat - tuleb osta number 6 ja number 7 ning kombinatsioon 67 ongi olemas.

Mõeldud-tehtud. Isa võttis jalad selga ja K-Rautakesko kauplusest sai numbrikombinatsioon hangitud. Ent, oh häda ja õnnetust, numbrid sattusid erineva stiiliga.

Müüja soovitas, et ega sellest erinevusest pole suurt lugu ja nii isa kahe eri stiilis numbriga poest naasiski. Erinevus pole küll väga suur, ent siiski märgatav.

Kahjuks sama stiiliga numbreid 6 ja 7 poes üleüldse ei olnud ja nõnda ei tulnud ka vahetamisplaanist midagi välja.

Aga kes ütleb, et numbrid peavad olema sama suured ja samas stiilis? See on vananenud lähenemine!

Hoopis uuenduslikku ilmet võite nüüdsest imetleda minu isa majal Tanuma tänavas. Number 67 siis.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:30
Otsi:

Ava täpsem otsing