Feminism? Tänan, ei!

Eesti naistele meeldib rääkida, et mehed on nõmedad ja teevad naiste elu raskeks. Teate küll, need Avameelsed Vestlused emaga ja salaviha, et meeskolleeg saab rohkem palka ja suudab sealjuures ikka vähem kohustusi võtta.

Mina soovitan eesti naistel liigse kurtmise ja nõudmisega ettevaatlik olla. Muidu viimati veel saame, mida küsime, nagu vaesed ameeriklannad.

On üks asi, mis ei meeldi mulle muidu lahkes ja kõigile võimalusi pakkuvas Ameerikas mitte üks raas. See on just selle "kõigile võimaluse andmine" ja "mitmekesisuse soodustamise" tulemus: poliitiline korrektsus ja selliste teemade ülepolitiseerimine, millest me Eestis õnneks undki ei oska näha. Naiste õigused on üks selline tore püssirohutünn, mille süütenööri juures populistid tikku tõmmata armastavad.

Eelmisel aastal sunniti ametist tagasi astuma Harvardi president, suurepärane majandusteadlane Lawrence Summers. Rumaluke julges konverentsil mainida, et üheks põhjuseks, miks reaalteadustes töötab rohkem mehi, võivad olla sugude geneetilised erinevused.

Oh sa, kus feministid vihastasid! Üks Massachusettsi professor kirjeldas, kuidas tal tekkis seda kuuldes hingamispuudulikkus ja et mitte oksendada või kokku kukkuda, pidi ta ruumist lahkuma. Summersi vastu organiseeriti üleriiklik vihkamiskampaania.

Tegelikult leidub küllalt teaduslikke uuringuid, mis Summersi väidet kinnitavad. Ja mis peamine - eeldaks, et akadeemilised ringkonnad suudavad sellise väite üle viisakalt ja teaduslikult arutleda.

1980. aastal kirjutasid kolm teadlast põhjapaneva uurimuse koduvägivallast, mis leidis, et naised ja mehed algatavad kodust vägivalda enam-vähem sama palju, kuigi naised saavad suuremaid vigastusi. Publikule see ei meeldinud. Ühe karjääri hävitas kuulujutt temast kui naisepeksjast ja teise (naisautori) kõnelema kutsunud konverentsile tehti pommiähvardus.

Paljudes USA ülikoolides saavad tudengid niisugust feministlikku ajupesu, et meie vaidlused usuõpetuse teemadel on selle kõrval süütud ja sõbralikud kui sõprade vestlus tulbisibulatest. Kes on radikaalfeministide silmis kõige rõhutumad? Eks ikka vaesed naistudengid. Tänaseni käib äge võitlus, et muuta Ameerika ülikoolid naiste suhtes õiglaseks, kuigi naised moodustavad sisseastujatest juba 60%.

USA radikaalse feminismi kriitik Christina Hoff Sommers märgib, et suure osa siinsete feministide jaoks on Ameerika sama jube koht kui islamiriik. Ja kuna enamik nende jõupingutusi keskendub Ameerika naiste "vabastamisele" meeste ülemvõimu küüsist, ei jää neil loomulikult palju aega naiste aitamiseks riikides, kus rõhumine on tegelik.

Ma väga loodan, et eesti naised ei võta iial omaks oma ameerika sookaaslaste ohvrikultuuri ning suudavad ka edaspidi ennast mitte liiga tõsiselt võtta. Ütlen ise südamerahuga vahel meeskolleegidelt börsiteemade kohta abi küsides, et olen ju kõigest naine. Minu jaoks on see umbes sama hea, kui mulle keegi kirjutaks, et palun vaadaku ma tema õigekiri üle, sest ta on kõigest majandusteadlane.

Lõpuks: iga naine võiks endalt küsida, kas talle meeldiks olla asutuse juhtkonnas, kus naiste osakaal on kvoodiga paika pandud. Mina, kes ma armastan mõelda, et saan palka ja positsioone vastavalt saavutustele ning eeldan sama kolleegidelt, eelistan sellisele koledale stsenaariumile mitte mõelda.