Tartu Vaim joob kohvi Wilde'i ja Pierre'iga

Heidi Vihma 11. aprill 2007, 00:00

Paremad ajad on alati enne möödas, kui meie siia maailma jõuame. Kui mina 1970ndatel kohviku-ikka jõudsin, õhati nii ülikooli kohvikus kui ka Werneris vanade ilusate aegade järele. Ometi hoidsid need kaks kohta Tartu kohvikukultuuri elus ka läbi nõukogude aja. Rohkem mõnusa õhkkonnaga kohvikuid sel ajal Tartus (ja ka mujal Eestis) ei olnudki, ülejäänud kohad olid likööritipsutajate või õllejoojate käes.

Pole imet, et mõlema koha käekäik mulle siiani vägagi korda läheb. Kui ülikooli kohvik oma viimasest remondist praegusel kujul välja tuli, suuremana ja mõnusamana kui kunagi varem, oli hea meel küll. Alumise korruse puhvetis meeldib mulle hommikust süüa, see tehakse vara lahti ja seal pakutakse päevaputru - iga päev erinevat. Ja kui on vaja tööd teha, leiab mõnest teise korruse saalist ikka vaikse nurga. Ka internetiühendus pole siin kunagi alt vedanud. Terrassi olen juba korduvalt kiitnud. Isegi kui toidud pole alati kõige õnnestunumad, ei vea vaade kunagi alt. Nii et väga funktsionaalne kohvik, justkui vana aja inglise klubi.

Kahjuks teisel lemmikul nii hästi pole läinud. Vana Werner keerleks hauas kibedalt küljelt küljele, kui praegu omanimelist kohvikut näeks: vanast pole enam midagi alles ja uus on segu moodsast disainist ja haledast kitšist - kunstniku kavandatud moodsa joonega lamp on nurka tõstetud, valgust annavad kunst-apelsinipuudele sätitud jõuluehted-elektrilambiketid, kuigi jõulud ammu läbi. Aga vähemalt on see kohvik üle linna kuulus oma heade kookide ja tortidega - sellist valikut mujal ei ole.

Peaaegu vana aja kohvik on nüüdseks ka 1998. aastal avatud Wilde. Sealne esimene korrus ongi vana Tartu kohvikukultuuri kõige otsesem edasikandja oma klassikalise kohvikuinterjööri, -menüü ja -meeleoluga. Siinne toidukaart ei alga suppide ja salatitega, vaid kohvi ja teega. Vanaema õunakooki osatakse tellida ilma menüütagi, seda on siin aegade algusest peale tehtud. Et raamatupood ja kohvik kokku sobivad, on tallinlased alles viimastel aastatel avastanud, tartlased on seda kogu aeg teadnud. Vaade Vallikraavi tänavale ja Toomemäele, muusika, inimesed, raamatute kohalolek - see kõik on kosutavalt turvaline ja hubane.

Kui raamatupoe ja kohviku ühendamise idee võtsid tallinlased üle tartlastelt, siis vastupidine vahetus tehti eelmisel suvel - Tallinnas kohvi- ja šokolaadisõprade südame külge kasvanud (kleepunud?) Pierre'i šokolaadikohvik seadis ennast Tartus sisse otse Raekoja platsil. See barokselt küllusliku sisuga väike kohake võitis kohe ka tartlaste südamed - lauad on enamasti täis ja Tartus on erinevalt Tallinna eelkäijast ruumi ka päris-süüa pakkuda. Hindade üle virisetakse nagunii alati ja pasta asjatundjaid on kogu Eesti täis, aga nii vahvat teenindust ja ilusaid ettekandjaid küll Tartus varem ei olnud.

Kui eelmised kohad millegipärast ei sobi või on just eelmisel päeval kõik läbi käidud, siis Rüütli tänava Crepp ei vea kunagi alt: meeleolult kohvik mis kohvik, menüü pigem lihtne kui keeruline - pannkoogid, salatid, pirukad. Kohv on hea, teenindus vähemalt püüdlik. Üldiselt täitsa tore koht, kuigi nii soojade suheteni kui ülalnimetatutega pole me Crepiga kunagi jõudnud.

Iselaadi lood on teise Raekoja platsi kohvikuga, Cafe Truffega. Ise nimetavad nad ennast kohvik-restoraniks. Gastronoomiakonkursil Hõbelusikas said nad Eesti parima kohviku nimetuse, aga ometi ei jõua üks koht olla korraga hea kohvik ja hea restoran. Truffe on hea söögikoht maitsvate toitude ja meeldiva interjööriga - moodsa sisekujundusega söögikohti pole Tartus kuigi palju - aga tõsiseltvõetavaks kohvikuks ei suuda ma Truffet küll pidada. Kas või juba selle pärast, et Truffe tehakse alles kell 11 lahti ja seal ei saa hommikukohvi juua. Kui ma pärastlõunakohvi kõrvale ikkagi saiakest tahtsin, siis näidati mulle toidukilega kaetud korvikeses nelja-viit küpsetist ja see oligi kõik! Pastaroad ja vasikapraad kohvikut ei päästa, see vajab saia- ja kohvilõhna. Ahjusai mozzarella'ga tundus olevat piisavalt kohvikulik roog, et sellega õnne proovida. Paraku oli saiake kuiv ja oliiviõli, millega seda maitsestada, ei toodud ka palumise peale, toodi hoopis salatikastet - saia juurde!?

Nii et hommikusöök ja töökas ennelõuna ülikooli kohvikus, kerge lõunasöök Pierre'i šokolaadikohvikus, pärastlõunane kohv, kook ja vestlus sõpradega Wildes, õhtune eine Crepis ja siis näiteks koos heade kaaslastega hoopis Maailma, sest, tsiteerides Vana-Pärsia poeeti Rudakid: "Tunnid sõpradega rõõmsas keskustelus, rõõmuks suurimaks on ajalikus elus."

Kohvik - koht, kus serveeritakse jooke (kohvi, teed, õlut, veini, kokteile, mahla) ja suupisteid. Maailma esimene kohvik avati 1550. aastal Konstantinoopolis. Pariisi jõudis kohvik 1672. aastal, kui armeenlane Pascal sättis üles oma kohvimüügileti - alguses kohvi kaasaostmiseks, aga õige pea avastasid pariislased kohvijoomise seltskondliku mõnu ning kohvik kui kohvijoomise ja seltskondliku suhtlemise koht oligi sündinud. Täislõuna serveerimine kohvikus on pigem Eesti kui euroopalik traditsioon.

Parimad paigad vanade traditsiooniliste kohvikute leidmiseks on Pariis, Viin, Berliin, Veneetsia, Rooma.

Sünonüümid - kohvipood, kohvimaja.

Eesti kohvikuajaloo säravaimad ja kuulsaimad esindajad on Werner, Kultas, Tallinn, Pärl ja Café Anglaise.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:30
Otsi:

Ava täpsem otsing