Valusate muutuste ajajärk

Kaarel Kilvits 12. aprill 2007, 00:00

Majanduse areng põhineb paljus struktuurimuutustel. Eestis suleti 1990ndail palju tehniliselt vananenud ja tooraine või turuta jäänud ettevõtteid. Tööstus arenes peamiselt kiiremat käibetsüklit ja väiksemaid investeeringuid nõudvais harudes. Hulk Põhjamaade tööstusi lõi Eestis tütarettevõtted, tõi siia tootmise või tellis meilt allhanget. Äriplaanid tuginesid enamasti väikestele tootmiskuludele, eelkõige madalatele palkadele.

Selline strateegia töötas suurepäraselt. Kuid kümne aastaga on olukord muutunud - palgad ja tööhõive tõusnud, teiste tootmissisendite hinnad kasvanud, üleilmastumine jätkunud, väliskaubandus veel liberaalsem. Uutes oludes vanad äriplaanid enam ei tööta. Hulk firmasid on seetõttu raskustes. Paljud ettevõtjad-tööandjad ei mõista keskkonna põhimõttelist teisenemist, pole valmis muutusteks, on arengute peale solvunud, kuulutavad firma raskustest kogu Eesti riigile ja rahvale.

Ei maksa segi ajada ja samastada oma firma ja riigi probleeme, huve, käekäiku. Ei maksa nõuda selliste asjade muutmist, mida pole võimalik muuta. Käib lihtsalt loogiline areng - maailm muutub ja meie peame muutuma koos sellega. Liigume taas kiiremate, põhimõttelisemate ja valusamate muutuste ajajärku.

Eesti majandus on väike ja avatud, majanduse areng on paljus määratud Eesti-väliste tingimustega. Kogu ELi töötlev tööstus on raskes seisus. Lissaboni strateegia on läbi kukkunud. Kõrgtehnoloogiliste toodete turul ei suudeta konkureerida USAga, odavate toodete turul Hiinaga. Pinget suudetakse pakkuda vaid "keskmiste toodetega", "keskkoht" kipub aga aasta-aastalt enam kokku kuivama. Tulevik on tumedavõitu.

Rahvusvahelises konkurentsis osalev töötlev tööstus lahkub EList madalamate tootmis-, eelkõige tööjõukuludega paigusse. Eestis, ELi madalapalgalises perifeerias pole selline areng veel kõigile tunnetatav. Sissetulev tootmine (töökohad) on seni suurem kui väljaminev.

Kuid esimesed märgid globaalseist arenguist on ka Eestis ammu olemas. Palgatõusust jt tootmistegurite kallinemisest on rõivatööstuse allhange liikunud Tallinnast Ida-Virusse, Aasiassegi. Traditsiooniline puuvillatööstus lõpetab tegevust.

Probleem on ka tööjõu kättesaadavus. Meie demograafiline olukord on vilets, töölisalad pole popid, vaatamata tööandjate jõulisele lobile lähiaastail lapsi vägisi kutsekooli ajama ei hakata ja tööjõudu arvestataval määral Eestisse sisse ei tooda.

Eesti tööandjad ei konkureeri tööjõu pärast ainult omavahel, vaid ELi ja ka kogu maailma era- ja avaliku sektoriga. Vahetum on muidugi Eesti avaliku sektori mõju, kus palgad on kolmandiku jagu kõrgemad. Andekamad-haritumad eelistavadki olla riigipalgal. Valitsemisleppes fikseeritud palgatõusulubaduse täitmine suurendab veel avaliku sektori palka ja erasektor peab palgaralliga kaasa minema.

Tööjõud on piiratud ressurss, seda jätkub vaid neile tööandjaile, kes suudavad maksta konkurentsivõimelist palka. Kui firma seda ei suuda, tuleb püüda toodangut, tehnoloogiat ja müüki arendades väärtusketis ülespoole ronida, lisandväärtust ja kasumlikkust tõsta. See on ettevõtjate põhiprobleem. Riik võib siin vaid abistada.

Kui ettevõtte kasumlikkust tõsta ei õnnestu, tuleb tootmine odavamasse regiooni kolida või lõpetada. See kiirendab struktuurimuutusi. Karmis konkurentsis saab majanduse struktuur põhimõtteliselt paraneda ennustatust kiiremini. Sotsiaalprobleemid seevastu võivad (ajutiselt) teravneda. Madalatehnoloogilisest firmast vabanenud tööjõud ei kõlba tihti modernsesse firmasse. On ju struktuurimuutused alati valulised, aga möödapääsmatud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing