Nädal Peeter Raidla pilgu läbi

Peeter Raidla 13. aprill 2007, 00:00

Rahvastikuministri kohalt lahkunud luuletajahingega Paul-Eerik Rummo vaim hõljub siiani uue ministri Urve Palo kohal. Veel eile, juba enam kui nädal pärast uue valitsuse ametisse astumist, vaatas Palo CV kõrvalt vastu Rummo saladusliku naeratusega nägu.

Nii nagu on Rummo kogu tegevust valitsuse liikmena palistanud igavene tühjus, vaatab samasugune tühjus vastu ka rahvastikuministri büroo kodulehelt. Rummost jäi maha üks valimiste-eelne avaldus, üks sisutühi kõne Eesti Vabariigi aastapäeva eel, 0 artiklit, 0 esitlust ja kolm fotojäädvustust mingi anonüümse seltskonna keskel. Just nii kinnitab rahvastikuministri büroo koduleht, mille sisu eest hoolitses ligi kümme ministri nõunikku ja referenti. Neist enamik kadus majast koos luuletajaga.

Hakka või vägisi uskuma jutte, et rahvastikuministri büroo oli vaid koht, kus maksti palga näol lõivu Reformierakonna heaks tegutsenud inimestele.

Maksu- ja tolliamet läkitas sel nädalal 28 ettevõttele maksuteateid kogusummas 290 miljonit krooni. Jutt on aastaid vaieldud suhkrutrahvi nõuete minekust uuele ringile, lähtudes muudatustest, mis hiljaaegu üleliigse laovaru tasu seaduses tehti.

Üldtunnustatud põhimõte peaks olema, et täna vastuvõetud seaduse alusel ei saa kedagi vanade pattude eest karistada. Samamoodi ei saa tagantjärele kehtestada ühtegi maksu. Kummaline, et see põhimõte suhkrutrahvi puhul ei kehti. On ju siingi sisuliselt maksuga tegu.

Maksu- ja tolliamet loodab ilmselt viimast välja pigistada Riigikohtu poolt läinud aasta oktoobris langetatud lahendist, mis ütles, et "paindlikum regulatsioon kui käitlejale soodsam, on võimalik kehtestada ka tagasiulatuvalt."

Nüüd jääb üle vaid oodata, millal kohtuveskid taas jahvatama hakkavad, et selgust saada, mida riigikohus selle lausega ikkagi mõtles.

Sisult on aga kogu see vaidlus mõistusevastane. Mis äritegevuse vabadusest saab rääkida, kui magusavabrik ostab tootmiseks vajalikku suhkrut ning saab selle eest trahvi kaela.

Äripäevas käituvad nad ju kui tõprad, ütles jalgpalliliidu värske president Aivar Pohlak eelmisel neljapäeval Eesti Ekspressis, kommenteerides minu lühikest arvamusavaldust selle kohta, et jalgpalliliit on pankrotiseisus. Huvitav, milliste sõnadega Pohlak jalgpalliliidu audiitorit kostitas, kelle arvamust ma julgesin tsiteerida?

Aga see selleks. Palju olulisem on see, mis Eesti jalgpallist edasi saab. Olen veendunud, et Aivar Pohlakust - tunnustades igati tema teeneid rahvusliku jalgpalli elluäratamisel 1990. aastatel - on nüüd, XXI sajandil, saanud sellesama elluärganud lapse ahistaja.

On ju kogu Eesti jalgpalli (mitte ainult Flora ja tema farmklubide) hüvanguks eraldatud FIFA ja UEFA kümned ja kümned miljonid kroonid kadunud lõviosas ühte auku - Lilleküla jalgpallistaadioni alla, mida pole suudetud ikka veel päris lõpuni valmis ehitada. Pohlak väidab küll vastupidist. Saan temast aru, sest tõde on valus kuulata.

Et saadi sotti, kellel on õigus, pakun Aivar Pohlakule siinkohal võimalust pikaks ja avameelseks intervjuuks. Minu viimaste aastate katsed Pohlakult mingeidki vastuseid saada on seni liiva jooksnud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing