Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tartu Rasputin on nalja- ja napsimees

Heidi Vihma 13. aprill 2007, 00:00

Vene teemaga annab lustiga mängida, eesti inimesed saavad nendest mängudest aru. Märgikeel on tuttav, nagu ütlevad semiootikud.

Ja mis põhiline - vene toidud on ju vanad tuttavad, ainult nüüd tehakse neid märksa paremini kui nõukogudeaegsetes üleliiduliste eeskirjade järgi töötanud toiduasutustes. Pliinid, pelmeenid, kalamari, uhhaa, seljanka, borš ja pajaroad - kõik on olemas ja uhkemalt kui kunagi varem.

Trahter Rasputin on Tartu söögikohtade hulgas venelaste ainuesindaja - Lõuna-Eesti on alati olnud ühtsema rahvusliku kooslusega kui Põhi. Aga vene rahvuse vähemusse jäämine ei riku Rasputinis mängu ilu.

Ei tea, kas on Vanemuise teatri lähedus mõjunud, aga ettekandja Anja oli ladnasse trahterirolli üleni sisse elanud. Tal oli parajasti väga kiire, mitu suurt laudkonda ootas hea-parema laualekandmist ja viina juurdetoomist.

Nii et kui me toidu tellimisega piisavalt kiiresti hakkama ei saanud, võttis Anjake juhtimise üle ja ütles meile täpselt ette, kui palju me ära jõuame süüa ja milline viinake meile kõige paremini maitseb. Ja et hapukurki meega pole vaja tellida, seda tuuakse viina juurde nagunii.

Isegi teejoomist pidi Anjake meile õpetama: "Külma viina ja kuuma teed? Teed juuakse ikka kõige lõpus!"

Oi kui hästi selline karakter Rasputini-nimelise etenduse kulisside ja eeskavaga kokku sobis!

Hapukurk ja küüslaugumesi koos pisikese viinakarahviniga on imeilus algus igale söömaajale.

Pliinid lõhekala ja sulavõiga lausa sulasid suus ning Anjal oli õigus - pärast neid normaalne sööja praest enam mõnu tunda ei suuda. Aga ei seenekastmes pelmeenidest ega lambalihaga pajaroast poleks erilist mõnu tundnud ka ilma pliinideta.

Pelmeenid olid küll paremad kui poe omad, tehtud spetsiaalselt Rasputini jaoks, aga ei midagi eriliselt meeldejäävat. Sama lugu oli ka kiievi kotletiga - kõhtu täidab, aga meelde ei jää. Labalihaga Leningradi pajaroog oli aga tõeline peturoog: peal olid mõned lihakriblakad, maitsvad küll, ent väga vähe, edasi tuli ainult kartul, kartul, kartul. Kastet ja suitsuploomi lähedust oli küll tunda, kuid mitte nii palju, et kartulitele elu anda. Võib-olla on peen huumor peidus roa nimes, tegemist on ikkagi Leningradi, mitte Peterburi pajaroaga. Et kitsastest oludest pärit... Nojah, ega ta päris liharoa hinda oma seitsmekümne krooniga välja ei andnud kah.

Rasputini algusaegadest mäletatakse imelisi roogasid. Siiani on menüüs nende kuulsad seentega täidetud kartulid soolapekiga ja uhhaa.

Mine tea, võib-olla on selle kohaga nagu muude asjadegagi - kõik ilusad ajad on enne möödas, kui meie kohale jõuame. Mõnusad maitseid ei riskiks enam küll sinna otsima minna: võib minna õnneks, aga ei pruugi.

Seevastu hoogsat meeleolu ja nipet-näpet viinakõrvaseks pakub Rasputin kindlasti ning see tuleb tal eriliselt hästi välja.

Nädalalõputi annavad kõrtsimelule hoogu juurde muusikud, ikka põhiliselt vene repertuaariga.

Muide, Rasputin tähistab 27. aprillil neljandat sünnipäeva. Palju õnne talle!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:46
Otsi:

Ava täpsem otsing