Vähem kui kuuga 50 000 km ümber ilma

Arne Uusjärv 13. aprill 2007, 00:00

Meie ümberilmareis algas 23. detsembril lennuga läbi Helsingi ja Bangkoki Singapuri.

Kui Euroopas on jõulud üldiselt vaiksed ja rahulikud, siis Singapuris on need hoopis midagi muud. Kogu linn on ehitud ning tänavatel tunglevad rõõmsad inimesed ja lasevad üksteisele aerosoolpudelitest lumetaolist vahtu kaela.

Esimesel jõulupühal tegime Singapuris bussiekskursiooni ning külastasime taoistlikku ja hinduistlikku templit ning islami mošeed. Jalutasime hiinalinnas, imetlesime botaanikaaias orhideesid ja puhkasime Sentosa saarel.

Austraalia põhjaosas Cairnsi linnas maandusime hommikul ja alustasime kohe ekskursioone.

Tutvusime aborigeenide kultuurikeskusega, vaatasime nende tantse ja õppisime bumerangi viskama. Seejärel sõitsime köisraudteega mägedesse ja jalutasime troopilises vihmametsas.

Rongiga mägedest alla sõites kimbutas meid väsimus - tunda andsid lennukis veedetud öö ja ajavahe. Kuid see oli ka ainus kord kogu pika reisi jooksul. Järgnenud puhkus rannahotellis, 30kraadine ookeanivesi ja maitsvad toidud aitasid jõuvarud taastada.

Järgmisel päeval tutvusime Cairnsiga ning tegime laevasõidu ookeanil. Külastasime Rohelist saart ja vaatasime kuulsa Suure Vallrahu koralle ja kalu. Järgmisel pärastlõunal lendasime Sydneysse.

Linnaga tutvumise järel sõitsime sadakonna kilomeetri kaugusele kauni loodusega Sinimägedesse, loomapargis uudistasime ka Austraalia kummalist faunat.

Sydneysse tagasi jõudes viis üks kohalik eestlane meid Eesti Majja. Järgmine päev imetlesime merelt linnale ja ooperiteatrile avanevat vaadet. Viis Austraalias veedetud päeva on selle kontinendi tundmaõppimiseks vähe, ettekujutuse aga saime.

Aucklandis maandusime 30. detsembri õhtul ning veetsime Uus-Meremaal aasta viimase päeva.

Jalutasime geotermaalalal ning jälgisime geisreid ja mudaallikaid, vaatasime Rotorua linnakest ja matkasime sekvoiametsas.

Külastasime ka maoori kultuurikeskust ning nautisime põlisrahva fantastilist laulu- ja tantsuprogrammi. Õhtuks jõudsime tagasi Uus-Meremaa suurimasse linna Aucklandi. Uue aasta võtsime vastu ühes Aucklandi pubis ning juba 1. jaanuari hommikul lendasime Rarotonga saarele.

Kuna lennu ajal ületasime kuupäevajoone, jõudsime Cooki saarestikus asuvale Rarotongale 31. detsembril ning saime veel kord uut aastat vastu võtta.

Puhkuseks oli meil valitud Aitutaki saar, mille rahvusvaheline lennujaam on väike katusealune, kus kõigile saabujatele pannakse kaela lõhnavad lillepärjad ja antakse kätte kookospähklid. Pagasi saabumisele kuluva lühikese ooteaja teevad meeldivaks mahe kookosepiim ja ootesaalis mängiv pillimees.

Aitutaki pindala on 18,3 km" ning elanikke on saarel 2332. Koos väiksemate saartega moodustab Aitutaki atolli, keskel imeilus laguun. Ka meie mugavate bangalotega hotell asus ühel pisikesel saarel ning seal saime puhata kolm päeva.

Meeldiv kliima, puhtaveeline laguun, lumivalge liiv, tuules sahisevad kookospalmid ja turistide vähesus teevad Aitutakist tõelise paradiisisaare. Ka peas lillepärgi kandvad kohalikud elanikud on rõõmsad ja sõbralikud.

Puhkajal on Aitutakil võimalik omal jõul või mootori abil ringi sõita, aerutada kajakiga asustamata saartele, snorgeldada või näiteks rannas palmide võrkkiiges raamatut lugeda.

Rarotonga suurim asula Avarua on ühtlasi Cooki saarte pealinn, linnakeses asuvad ka valitsushooned. Kummaline on näha väikeseid ühekorruselisi puithooneid, millel on uhked kirjad ministeeriumi nimega. Samasugune on ka parlamendihoone ning vaid põllumajandusministeeriumil on hoov paari traktoriga.

6. jaanuaril maandusime Prantsuse Polüneesiasse kuuluval Tahiti saarel.

Neli päeva vaatasime loodust ja tutvusime kunstnik Paul Gauguini muuseumiga. Külastasime ka Tahiti naabersaart Mooreat ning osa meist lendas Bora Bora saarele.

Need on küll kaunid, kuid ei tekita tunnet paradiisist nagu Cooki saared. Bora Borat on reklaamitud kui kauni loodusega vaikset saarekest. Loodus on seal tõesti kaunis, kuid rahu ja vaikust käivad nautimas tuhanded turistid.

Tahitilt lendasime ookeaniavarustes asuvale Lihavõttesaarele ja sattusime hoopis teise maailma.

Loodus erineb oluliselt Polüneesiast ja jätab karmi mulje. Puid on vähe ning sealsed rannakaljud, vulkaanid ja rohelised aasad meenutavad Islandit. Lihavõttesaarel asub aga ka palmidega liivarand.

Uudistasime saarel kuulsaid kivikujusid, kolasime koopas, ronisime vulkaani tippu ja käisime ujumas. Kuna Lihavõttesaar on väike, jõudsime kahe päevaga näha suuremat osa saarest ning lendasime edasi Lõuna-Ameerikasse.

Tšiili on suur maa, mille vaatamisväärsused asuvad üksteisest kaugel.

Meie valikuks oli Atacama kõrb riigi põhjaosas. Kuigi Andide mäeaheliku ja Vaikse ookeani vahel asuv Atacama on maailma sademetevaeseim koht, õnnestus näha päris korralikku vihmahoogu.

Sõitsime ringi ka mööda taimkatteta kõrbe ja imetlesime valgel soolajärvel jalutavaid roosasid flamingosid.

Omaette elamuseks Atacamas olid erilise atmosfääriga kõrbekülad.

Iguassu joa ääres Foz do Iguacu linnas asuva restorani eeskava oli kokku pandud pea kogu Ladina-Ameerika rahvakunstist.

Nii saime ühe koha peal näha Mehhiko muusikuid, Peruu pillimehi, Argentiina tangot, Brasiilia sambat jms.

Järgmisel hommikul sõitsime vaatama Brasiilia, Argentiina ja Paraguai piiride kokkupuutepunktis asuvat Iguassu joastikku. Imetlesime juga nii Argentiina kui ka Brasiilia poolelt ning lendasime õhtul Rio de Janeirosse.

Kauni loodusega Rio de Janeiro jaoks on üks päev muidugi lühike.

Tutvusime arhitektuuriga, tõusime Corcovado mäele, jalutasime sambadroomil ja Ipanema rannas, pildistasime Suhkrupea mäge. Riost lendasime S?o Paulosse ja pärast linnaga tutvumist alustasime lendu kodu poole.

Kokku lendasime 21 erineva lennuga 72 tundi ja läbisime 50 000 kilomeetrit. Paljud peavad sellist reisi liigseks kiirustamiseks, kuid rahulikum tempo ja põhjalikum tutvumine külastatavate maadega eeldaksid mitu kuud kestvat reisi.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:46
Otsi:

Ava täpsem otsing