Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rahahiiud vaeste heaks tööle

Jean-Michel Severino 17. aprill 2007, 00:00

Maailmapank on pikka aega kuulutanud oma unistust "vaesusevabast maailmast" ning IMF väidab soovivat "finantskriisidest vaba maailma". Need on üliolulised ja haaravad eesmärgid, kuid liiga piiratud 21. sajandi jaoks. Oma olulisuse säilitamiseks peavad Bretton Woodsi institutsioonid täielikult kohanduma maailma kiiresti esiletõusvate riikide vajadustega ja nad võivad seda protsessi alustada sel kevadel IMF-i ja Maailmapanga kohtumistel Washingtonis.

Nagu paljud nüüd tunnistavad, peaks IMF vaatama kaugemale finantskriiside juhtimisest ja alustama mittekoostöövalmi majanduskäitumise suunamist - eriti rahanduse valdkonnas. Rahvusvaheline kogukond võidaks IMF-i muutumisest ühise järelevalve ja püsiva dialoogi keskuseks maailma rikaste, vaeste ja tärkava majandusega riikide vahel, kuid selleks peab kahel viimasel olema rohkem sõnaõigust.

Õnneks on selline reform lõpuks päevakorras. IMF-i ja Maailmapanga kohtumistel eelmisel sügisel kiideti heaks hääletuskvootide suurenemine mõne kõige vähem esindatud tärkava majanduse jaoks: Hiina, Mehhiko, Lõuna-Korea ja Türgi. Teine kohandamisvoor peab hõlmama teisi kiire tempoga majandusi, hävitamata vaeseimate häält.

Mis puudutab Maailmapanka, ei pea see ennast eriti "ümber positsioneerima", et kinnitada kanda tärkava majandusega riikides, nii nagu seda teeb arenguabitööstus üldiselt. Rahvusvaheline kogukond peab vastu pidama lühinägelikele kutsetele tagasi tõmmata keskmise sissetulekuga riikidest põhjusel, et need suudavad nüüd "ise hakkama saada".

Üleilmse juhtimise, levivate haiguste, kliimamuutuste või bioloogilise mitmekesisuse ohustatuse osas räägib nende riikide osakaal enda eest. Neis elab 44% HIV-viiruse ja AIDS-iga inimestest, need annavad 47% üleilmsetest CO2 heitmetest ja hõlmavad 52% planeedi kaitstud looduslikest piirkondadest. Rahvusvaheline kogukond lihtsalt ei saa jätta neid riike ainult omavahenditega sellistes ülitähtsates küsimustes ilma enda tulevikku kahjustamata.

Vaesusega võitlemine ei ole loovutatav eesmärk, kuid see ei saa olla rahvusvahelise abi ega Maailmapanga ainuke siht. Tegelikult tähendab tõeline pühendumine vaesuse vähendamisele töötamist koos nende riikidega. Need on koduks 70%-le rahvastikust, mis elab vähem kui 2 dollariga päevas, seistes silmitsi tohutu tööpuuduse, suure ebavõrdsuse, infrastruktuuri puudumise, regionaalse tasakaalustamatuse ja teiste väljakutsete litaaniaga.

Mõned kriitikud väidavad, et riigi raha laenamine keskmise sissetulekuga riikidele ei ole kauem vajalik tänu nende ligipääsule finantsturgudele. Erakapitali vood on tõesti sööstnud üleilmse liberaliseerimise ja nende riikide privatiseerimisskeemide kiiluvees. Need vood on aga osutunud muutlikuks ja kipuvad äkiliselt katkema, nagu näitavad Aasia ja Venemaa finantskriisid 1990ndate lõpul või hiljutine investorite eemaletõmbumine infrastruktuurisektoritest.

Teine kahtluseliin riikliku laenamise vastu on see, et see tõrjub välja erainvesteeringud. Siiski näitab järjest suurenev tõendite hulk riiklike investeeringute positiivset mõju tootlikkusele ja majanduskasvule. See paneb arvama, et era- ja riigikapital võiksid üksteist pigem täiendada kui asendada.

Halvustajad otsivad lõpuks viimast abi väitest, et mitmepoolne laenamine keskmise sissetulekuga riikidele on koos nõudlusega kahanemas. Samas kui laenumahud on alates viimasest finantskriisist vähenenud kolmandiku võrra, on see lihtsalt tagasiminek normaalsesse olukorda. Pärast enneolematut kõrgpunkti hädaabi tõttu riikidele nagu Lõuna-Korea või Argentina, on laenamine tagasi selle suundumusel umbes 25 miljardit dollarit aastas. Kui laenamine Maailmapanga kohaselt langes allapoole selle 1990ndate keskpaiga taset, kasvab see jälle, peegeldades regionaalsete mitmepoolsete pankade paisumist ja poliitilist pendlit, mis kõigub tagasi avalikult rahastatavate infrastruktuuriprojektideni.

See ei tähenda, et tavalisest tegevusest Maailmapanga jaoks piisaks. Selle tooteid tuleb kohandada. Kui paljudes tärkavates majanduses leiab aset detsentraliseerimine, võtavad piirkondlikud ametiasutused endale rohkem kohustusi. Pank peaks olema võimeline nendega töötama suveräänsete garantiide puudumisel ja suurendama oma laenupakkumisi kohalikes valuutades, kuna need partnerid ei suuda endale lubada valuutariski. Edendamaks erasektori kaasatõmbamist, võivad aidata kindlustus ja garantiid. Lisaks sellele on vaja uut finantskorraldust, et vedada finantsturgude loomingulisust.

Lõpuks, nagu on osutanud Maailma asepresident David de Ferranti, peaks pank laiendama oma intellektuaalset partnerlust ja kaasama kõrgelt treenitud professionaalid, konsultatsioonifirmad ja uurimisasutused, millega tärkava majandusega riigid peagu hooplevad. Pank peab olema avatud kohalikule leidlikkusele, kui tahab, et seda aktsepteeriksid ja oluliseks peaksid keskmise sissetulekuga riigid.

Ostuvõime vastavus mõttes on sissetulek inimese kohta keskmise sissetulekuga riikides ikka veel umbes 15% arenenud riikide omast. Veel ei ole kätte jõudnud aeg kätt suruda ja liitu sõlmida. Ühilduvus on tulemas, kuid selle globaalsete kulude minimeerimine nõuab Bretton Woodsi institutsioonide ümberkujundamist, et vastu astuda väljakutsetele, millega tärkavad riigid silmitsi seisavad.

Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing