Eesti vajab mõjukat energeetikaagentuuri

Eesti on kui üksik saar energeetikameres, kusjuures sellisele mõttele andsid tõuke kaks asjaolu - üks hea, teine kehvapoolne.

Hea on, et oma põlevkiviga võime vähemasti elektrimured veel mõneks ajaks edasi lükata ja et üldse impordime me ainult 1/3 energiakandjaist, aga Euroopa Liit lausa 2/3. Kuid seda pidu ei jätku kauaks ja halb on, et Eesti ei taha tegutseda koos teistega. Halb sellepärast, et energeetikas on alanud üleminek uuele ajastule. Kujundatakse uut energiamaastikku, mis kõrvalseisjale, kes ennast ei muuda ega oma tahtmisi protsessi ei sisesta, võib ebamugavaks osutuda.

Peamine kriteerium nii fossiilsete kui ka taastuvate kütuste kasutusvõimaluste hindamisel on CO2, mis kaasneb igasuguse fossiilset ja taimset päritolu olluse põletamisega, ka nende, mida me peenelt biokütusteks kutsume. Kui tõsiselt asja maailmas võetakse, tunnistab arendustöö kohmaka ja kalli tehnoloogiaga, mis seisneb energiajaamades tekkiva CO2 torude kaudu laevadeni viimises, et see ammendatud naftamaardlatesse matta. Läheb 10 000-12 000 aastat, mille vältel see CO2 mineraliseerub ja ohutuks saab.

Eesti huvi CO2 vastu näib piirduvat sellega, kuidas kvoodimüügist võimalikult palju raha saada. Valitsus kiitis heaks "Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007-2013". Ja kujutage ette - selles kavas ei esinegi mõistet süsinikdioksiid!

Seni pidasin vajalikuks mingi asjatundliku üksuse loomist, mis arvutaks tehniliselt ja finantsiliselt läbi kandvad ideed ning ütleks "ei" poliitilistele või jaantatikalikele valeprohvetitele. Nüüd näen, et sellest ei piisa. Oleks tarvis veelgi kangema pädevusega kogu, oleks tarvis midagi poliitilisest neliaastakust sõltumatut. Nimetagem seda näiteks energeetikaagentuuriks.

Euroopa on muutmas energeetika paradigmat, ka meie peame seda tegema. Peame uuesti analüüsima Eesti energeetika jätkusuutlikkust karmistuvate piirangute tingimustes - kui kaua võib veel vanaviisi edasi lasta. Tuleb, nagu rohelised soovitavad, ette võtta kogu Eesti omamaine energiatootmise potentsiaal ja ehitada üles kõiki võimalusi kasutav, mitte ainult põlevkivi prioriteetsusele allutatud tulevikumudel.

Vaja on teadus- ja arendustegevust rahvusvahelistes võrgustikes. Projektipõhine omaette pusimine, mis lühiajaline ja juhuslik, ei anna tulemusi.

Oluline on parandada seadusandlust, et korrastuks turg hinnamoonutuste ja saastamise subsideerimise lõpetamisega, et taastuvenergeetika saaks paindlikud tingimused. Tagatud peab olema investeerijate kindlustunne.

Igapäevaülesanne on loodusele ja ühiskondlike kulutuste seisukohast kahjulike ettevõtmiste ärahoidmine, nagu Iru kõrvale uue tubli CO2 allika, elektri ja soojuse koostootmisjaama rajamine taastuvenergeetika õilsa sildi all.

Selline agentuur vajab eriseadust, et tagada tema poliitiline kõigutamatus. Tema vastutustunne saab tuleneda ainult tema usaldusväärsusest nii kodus kui ka rahvusvahelistes teadus- ja tehnikaringkondades. Isikud, kes on valmis pühenduma sellele missioonile, on leitavad teadlaste, inseneride ja ametnike hulgast.

Niisiis, üks esimesi ülesandeid uuele Riigikogule on püstitatud. Muidugi võime veel mõneks ajaks jääda üksikuks ülbeks energeetikasaareks füüsiliselt, kuid jääda üksikuks saareks ka intellektuaalselt, pole jätkusuutlik.

Autor: Juhan Telgmaa