Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Milleks Tallinnale munitsipaalpolitsei?
Seekordses Tööstuses viskame kivi pealinna munitsipaalpolitsei kapsaaeda.
Sest linnas vohavad praht ja prügi. Mis ühest küljest on hoolimatult lagastava linnarahva süü, teisalt aga ametimeeste süü, kes lagastajaid vastutusele võtta ei suuda.
Tekib küsimus, et kui üle 50 linna palgal oleva ja kuus keskeltläbi 12 000-14 000 krooni teeniva munitsipaalpolitsei inspektori ei suuda oma uksealustki korras hoida, kas siis säärast asutust on üldse otstarbekas üleval pidada.
Mäletatavasti eelnesid munitsipaalpolitsei asutamisele seinast seina käinud vaidlused selle funktsioonide, rahastamise allikate, tegevusalade ja jätkusuutlikkuse kohta. Kas on ehk käes aeg nende juurde naasta?
Paraku on inimene kohutaval hulgal saasta tootev olevus ja kui seda olevust pole ka suuremat asja mõistusega õnnistatud, siis justkui polegi parata, et prahihunnikud üha kerkivad. Kuna keegi ei käi ringi sildiga otsa ees, et on loll ja teeb nurka, siis ei piisa lagastajate ohjes hoidmiseks sellestki, kui kõik pärispolitseinikud ühtäkki kojameesteks hakkaksid.
Nüüd, kui pealinnas on alanud heakorrakuu, tehakse linn loodetavasti elanike ühisel jõul enam-vähem korda. Ent üsna õhkõrn on lootus, et see prügistajaid peataks. Samas on igal prahilasul tekitaja, kelle ülesleidmine ning vastutusele võtmine on selleks kutsutud ja seatud munitsipaalpolitsei ülesanne. Kui aga ametnikud pole suutelised korda tagama, pole sellel ametil ju mõtet.
Nii nagu koerakutsikale õiges kohas pissimas käimise õpetamise parim vahend pidavat olema ta paar korda enda soristatud loiku ninapidi sisse pista, siis kasutame seekord samasugust taktikat, näitamaks nii linnaametnikele kui ka kaaskodanikele kätte mõned kohad, mis hädasti kasimist vajaksid.