Water Ser - areng läbi torude ja üle kraavide

ASi Water Ser asutasid 1992. aastal toona Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmiskoondises töötanud Ülo Kell, tema poeg Janno ja väimees Tõnis Samm.

Oli aeg, mil paljusid riiklikke suurettevõtteid, millest enamik pealegi monopoolses seisundis, ootasid ees mastaapsed ümberkorraldused, mis päädisid lihtsalt osade kaupa erastamisest tegevuse lõpetamiseni. Turg hakkas vajama sootuks uut tüüpi teenuseid, mis avas ettevõtlikele inimestele, kellest paljud ametis endistes riigiasutustes, lugematul arvul uksi päris enda äritegevusega alustamiseks.

Ülo Kell meenutab nüüd, et 1990ndate alguses ei tahtnud keegi musta ja nigelapoolse mainega torutöödega tegeleda - sagedased veeavariid jäid pikaks ajaks kõrvaldamata, linnatänavate all paiknevate torude parandamist peeti keeruliseks ja ebatulusaks tegevuseks.

Alguses oli meestel mõte asutada firma, mis tegutseks n-ö toonase veevarustuse ja kanalisatsiooni tootmiskoondise ja seega ka riigieelarve tiiva all. Idee jooksis liiva ja tagantjärele nendib Janno Kell, et hea oligi, et jooksis. Sest vaevalt oleks Water Ser kõik need aastad ainult Tallinna Vee allettevõttena tegutsedes tänaseks sealmaal, kus ollakse - arvestatav tegija rahvusvahelisel areenil.

On ka arusaadav, et Tallinna Veel puudus ambitsioon oma ehitusosakonna loomiseks, sest tegelikult olid ju olemas põllumajandusettevõtted ja ehitusvalitsused, kes kõik turumajandusse suundudes pidid leidma enda tegevusele uue väljundi ning üheks tegevusalaks sai ka jõudumööda vesiehitusega tegelemine.

"Läbi aegade on mitmetel vee-ettevõtetel tekkinud mõte luua oma ehitusüksus, aga ajalugu on näidanud, et need ettevõtmised ei ole ennast õigustanud," räägib Janno Kell, kes nüüd töötab Water Seri juhatuse esimehena. "Varem või hiljem saadakse aru, et kasulikum on seda teenust vajaduse järgi sisse osta, sest iseenda käest tööde tellimine ei suuda tekitada edukas äritegevuses nii vajalikku näljatunnet. See näljatunne aga ongi see, mis paneb firma efektiivselt tegutsema."

Water Serile nurgakivi pannud mehed teadsid, et potentsiaalne nõudlus peaks vee- ja kanalisatsioonitorustike turul olema tohutu.

Firma tehti valmis ja kohe hakkasid riburada tulema ka eratellimused - nii eramajade omanikelt kui ka toda ajajärku iseloomustavatelt elamukooperatiividelt, mida tekkis kui seeni pärast vihma.

Toonastele segastele aegadele kohaselt käisid ka äriasjad tänapäevases mõistes pehmelt öeldes kummaliselt. Nii käisid ettevõtte asutajad firmale stardiraha saamiseks hakatuseks Soomes tööl ning said kokku tolle aja kohta märkimisväärsed 3000 Soome marka. Sellega pandi firmale jalad alla.

Esimesed töömehed värvati Pelgulinna turuvarblaste seast ja kuigi nendega pikemaajalisi töösuhteid välja ei kujunenud, said esimesed tellimustööd siiski tehtud. Firma esimene tööauto saadi Soomest soodsa tehinguga. Nimelt maksti väsinud Ford Transiti eest kolm pudelit viina ja kaks plokki sigarette. Lisaks siseministeeriumi REVist ostetud ekskavaatorile ja kallurile käidi traktoreid ostmas Belarusi tehasest Minskis, ostuks vajalike rubladega täidetud kilekotid näpu otsas.

Tollal kontoritöötajaid ei olnudki, kõik ettevõtte loojad tegid ka ise käed n-ö mullaseks, et oma palka välja teenida. Esimeseks Water Seri palgatud juhtivtöötajaks sai tänane ettevõtte arendusjuht ja üks osanikke Andres Pürg.

Nüüd peavad ettevõtte loojad üheks edu võtmeks seda, et firmat alustati tühjalt kohalt. Nimelt oli neil võimalus rohujuure tasandilt alates luua firmale sobiv struktuur ja töörutiinid. Vanade üksuste erastajad said sageli lisaks kogu varadele kaasa ka jõude töötava isikkoosseisu ning ebaefektiivse töökorralduse.

Esialgu tegeles Water Ser ainult Tallinnas, ent firma omanikud nägid sellest tõusmas suurt riski, ettevõtte käibest 80% tuli veevarustuse tootmiskoondise pakutud töödest. Nii otsustati sõltumatuse tekitamiseks hakata konkureerima hangetel ka väljaspool pealinna, esimese riigihanke võit Jõhvis saadi kätte 1997. aastal. Samal ajal võeti omanike tasemel vastu otsus mitte enam soetada juurde kasutatud masinaid, vaid eelistada edaspidi küll kalleid, kuid samas ikkagi uusi masinaid läänest. Ajakohase tehnikapargi olemasolu andis ettevõttele kindluse, et ka kõige keerulisemad tööd ei jää seisma masinate puudumise või kehva seisukorra pärast.

Eksivad need, kes arvavad, et veeäri on kogu ettevõtte 15 tegevusaasta jooksul vaid muretult vulisedes omanikele üha uusi miljoneid teeninud. Esimene suurem tagasilöök saabus Eesti majandust tabanud börsikrahhi järel. Pärast 1997. aasta suurt majanduslangust tegutses Water Ser kuni 1998. aasta lõpuni veel vanade lepingute täitmise inertsist. Uusi tellimusi aga ei lisandunud, mis tõi kaasa käibe 30protsendilise vähenemise 1999. aastal.

Teine kriis tabas Water Seri 2001. aastal, kui Tallinna Vesi sai uued omanikud, kes algatuseks kõik sidemed seniste partneritega katkestasid. Ilmselt ei olnud Water Ser selleks ajaks siiski suutnud oma tegevuses piisavat iseseisvust saavutada, kuna tööde laekumiste katkemine Tallinna Veelt andis ettevõtte äritegevusele tugeva tagasikäigu. Õnneks oli tegu siiski ajutise hädaga, sest umbes poole aasta pärast hakkas ka Tallinna Veelt uuesti tellimusi laekuma.

Tänaseks on perefirmast alustanud vee-ettevõte avanud esindused Lätis ja Leedus. Firmal on kokku üheksa tütarettevõtet, neist seitse Eestis. Need koos emafirmaga ja sellised ettevõtted nagu Veeseadmed Group, OÜ Frog Group jt on koondunud keskkonnasektorisse investeerivasse kontserni OÜ VWF Holding. Kontserni tegevus hõlmab vesiehituse objekte nii Baltimaades kui Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal ja Venemaal. Kontserni osanikud vaatavad tulevikku ambitsioonikalt, planeerides viia ettevõtte tegevus uutesse euroliidu liikmesriikidesse. Selles nähakse võimalust säilitada töövõrgustik ka puhuks, kui mõnes piirkonnas peaks majanduse aktiivsus langema.

"Ettevõtja, kes arvab, et tänane majandusaktiivsus jääb igavesti kestma, kõnnib õhukesel jääl," nendib Janno Kell. "Euroopa Liidu fondid kümne aasta pärast meile enam praeguses ulatuses raha ei too, samas on ebatõenäoline, et selleks ajaks on Eesti veevärk valmis. Oleme praegu Eestis suurim veevärgitöödele spetsialiseerunud organisatsioon, aga oleme valmis muutuma ka paindlikuks piirkondlikuks, n-ö õhukeseks organisatsiooniks."

Janno Kella sõnul on praegu uutes piirkondades arengumootor euroliidu raha, mis tuleb ELi hangete kaudu ja mis on paari viimase aasta jooksul turgu kahekordistanud. Kuna Eesti majandus on tõusulainel ja tegemist on Water Seri koduturuga, siis pole Kella hinnangul eurorahal osakaal Eestis väga suur, mistõttu siin on edukas olla lihtsam kui teistes riikides.

Kui kümmekond aastat tagasi tuli peaaegu iga objekti puhul teha eksistentsiaalseid kalkulatsioone, siis praegu tehakse ka suurte projektide jaoks konkursid väikeste tükkide kaupa ja Water Ser eeldab igalt tellimuselt vähemalt viieprotsendilist rentaablust.

Praegu annab firma müügitulusse olulise panuse kinnisvaraarendusega seotud tööde teostamine - ühest küljest riskantne, kuid töö on töö.

"Arendajat, kellega koostööd teha peab oskama valida. Eks sellelgi alal ole ettevõtjaid, kes korrektsusega ei hiilga," räägib Andres Pürg. "Kinnisvaraturg hakkab korda saama, klient muutub teadlikumaks ja soovib oma raha eest saada turvalisust. See puudutab nii arendaja kui tolle partnerite valikut. Mida õhem rahakott, seda enam pööratakse tähelepanu pisiasjade kvaliteedile."

Praegu moodustavad Water Seri käibest enam-vähem võrdsetes osades igaüks kolmandiku euroliidu projektid, kinnisvaraarenduse tööd ja vee-ettevõtete tellimused. Konkurents konkurssidel osalemisel sõltub projektist, märgib Pürg, lisades, et piiri tagant on üldjuhul keeruline tulla siia ja edukalt konkureerida. Ja ega see viimasel ajal enam eriti kombeks olegi. Küll aga soovivad vesiehituse objekte endale saada kõik suuremad üldehitusfirmad.

"Välismaalt tulek läheb väga kulukaks. Mõistlikum on koopereeruda mõne kohaliku ettevõttega," selgitab Pürg, kelle juhtimisel on Water Ser suutnud siiani võita kaks suuremahulist eurohanget Lätis. Tema sõnul on hankekonkursi võitmise tõenäosus üksiku hundi kombel tegutsedes madal. Et väiksemad firmad kindlamini tingimustega kvalifitseeruks, on tavaks moodustada konsortsiume.

Käsilolevatest on suurim projekt Matsalu lahe ümbruse väikeasulate vee- ja kanalisatsioonivõrgu rekonstrueerimine ning joogivee puurkaevude rajamine. Projekti maht on 200 miljonit krooni ja seda viiakse ellu koostöös ASi Aspi ja Arco Ehitusega.

Janno Kell meenutab, et kokkupuuted praeguse tegevusalaga said tema puhul alguse juba 13aastasena, kui sai käidud kooli kõrvalt haltuurat tegemas.

Kui leidus mõni sobilik tööots, klopsiti kokku brigaad. Töö sisu oli põhimõtteliselt sama, mis tänapäevalgi - kõikmõeldavate torustike paigaldamine.

"Eks see käis nõnda, et kui kool läbi sai, läksime objektile kraavi kaevama, õhtul tulid siis juba spetsialistid torusid paika panema," räägib Janno Kell.

Janno isa Ülo töötas nõukogude ajal ühtekokku 30 aastat pealinna veevärgiettevõttes, tänase nimega ASis Tallinna Vesi. Kuni oma firma loomiseni. Praegu on Water Ser grupi juhatuse liige Ülo Kell jätkuvalt ametis, täites peaspetsialisti ülesandeid. Sest aastakümnete pikkusele töökogemusele toetudes on Ülo Kell just õige mees nõustama tänaseid spetsialiste iseäranis keeruliste projektide teostamise juures.

Tänassilma tehnoparki rajama asudes oli probleem selles, et kuna seal on tegemist paepinnasega, torutrasse aga tuli paigaldada ligemale kilomeetri jagu, mistõttu pidime valima tööde teostajaks sellise firma, mis nende töödega hakkama saaks.

Paljud väiksemad firmad, mis olid küll valmis alustama, ei oleks seda võib-olla suutnud lõpuni teha.

Ausalt öeldes oli ka Water Seri suhtumine nii läbirääkimistesse kui ka hiljem tööde teostamisse üllatavalt positiivne. Kusjuures me ei otsinud kõige odavamat pakkumist, pigem oli tähtis, et töö saab õigeks ajaks ja korralikult tehtud.

Ega kerge olnud neilgi. Kohale toodi rasketehnika pae purustamiseks ja killustiku tegemiseks ning ka see läks vahepeal puruks, töömaht oli suur ja raskusaste kõrge.

Praegu jätkab Water Ser töid rajatavas Maardu tehnopargis, selle esimene etapp on valmis, teist projekteeritakse.

Lähiajal peaksime saama kätte ka Vaidas 30 hektarile planeeritud tehnopargi detailplaneeringu, mis tuleb Tallinna-Tartu maanteele rajatava mitmetasandilise ristmiku naabrusse.

Ja praegu ei näe ma küll põhjust, miks me ei peaks Water Seriga koostööd jätkama.

Meie koostöö Water Seriga algas 1990ndate lõpus, kui nad asutasid Tartusse oma tütarettevõtte Water Ser Lõuna-Eesti. Ja pean tunnistama, et tegemist on suhteliselt hea partneriga.

Koostöö näeb välja põhiliselt nõnda, et kui nad võidavad Tartu Veevärgi kaudu väljakuulutatud riigihanke, olgu see siis mingi projekti terviklahendus või üks osa ning hakkavad selles projektis toruehitustöid tegema, siis selle kaudu saavadki meist partnerid. Positiivsus väljendub just selles, et kui kerkibki töö käigus esile probleeme, likvideeritakse need kiiresti. Ja oma vigu julgevad Water Seri mehed tunnistada. Sest kellel neid ei juhtuks, eriti arvestades, et torutöid tehakse põhiliselt maa all. Maa-alune töö on ettearvamatu, seal võib igasuguseid üllatusi juhtuda. Sellistel puhkudel leiavad nad ikka paindlikud lahendused.

Tore on see, et Water Seril pole kombeks n-ö pilli lõhki ajada. Nii ei reageerita märkustele eneseõigustamisega, vaid neid võetakse kuulda ja lahendatakse. Viimase aja suurematest projektidest osales Water Ser alltöövõtjana Tartu kanalisatsioonisüsteemi rekonstrueerimises, ettevõtte käsi on mängus ka paljude uusehitiste ning arendusprojektide veevarustuse ja reoveesüsteemide väljaehitamise juures.