Amsterdam - üheaegselt soliidne ja paheline

Eneli Ivask 20. aprill 2007, 00:00

Läbi aastasadade on Amsterdami linnaplaneerijatel jätkunud head maitset ja originaalseid ideid. Linna süda on säilitanud stiilselt autentse õhkkonna - kitsad tänavad, kümned kilomeetrid kanaleid sadade romantiliste sildadega, mille ääres vaid A'damile - nii kõlab linna nimi lühemalt - omased punastest tellistest pikaksvenitatud ja lõbusate katuseharjadega hooned.

Amsterdami armastatakse mitmel põhjusel - olgu siis selleks punaste laternate kvartalite keelatud nauding, täissuitsetatud coffeeshop'ide ebareaalsena näiv menüü, ohtlikult kaleidoskoopilisse maailma viivad maagilised seened või midagi hoopis teistlaadset - kohvikukultuur, Euroopa suurim muuseumide valik, boheemlaslik õhkkond, imelised kanalid, ajaloo- või kunstihuvi.

Hollandlasi peetakse tolerantseteks ja vabameelseteks, kellel pole tabuteemasid. Juba põgusal tutvumisel võib hollandlane üllatada teemadevalikuga, mille äärmuslik vabameelsus paneb tüüpilise põhjamaalase varjatult õhku ahmima. Õnneks oskame me kõik oma emotsioone vaos hoida.

Hollandlasi võiks distantsilt portreteerida hipidena, kes päevast päeva pläru keeravad ning ühes teatud kvartalis pidevalt meelt lahutavad, kuid tegelikkuses lummab see vabameelne olustik valdavalt turiste ning keskmine hollandlane ei käi kunagi coffeeshop'is ega lõbumajade rajoonis. Mis avalikult lubatud, pole enam atraktiivne ja kaotab kiirelt võlu.

Nii kummaline, kui see ka tundub, legaliseeris Hollandi valitsus lahjad narkootikumid (kanepitooted ja nn maagilised seened) kange kraamiga võitlemiseks. Lähtutakse kahest printsiibist: esiteks kuuluvad rangelt eri kategooriasse kerged ja kanged narkootikumid ning teiseks pole lahja kraami tarbimine mitte kriminaalne probleem, vaid oht ühiskonna tervisele.

Küsimus on pragmaatiline - kas on võimalik võidelda võimatuga? Narkootiliste ainete tarbimine ja lõbumajandus on põrandaaluses maailmas levinud üle ilma.

Hollandi valitsus otsustas 1970ndatel aastatel liberaalsema tee kasuks, lubades kerged narkootikumid ja prostitutsiooni. Seda intensiivsemalt võideldakse kriminaalse tegevusega ehk kangete narkootikumide, sutenöörluse ning alaealiste prostitutsiooniga.

Pahede legaliseerimine ei toonud hollandlastele kaasa nende tarbimise hüppelist kasvu. Kergeid narkootikume kasutab vähemalt korra kuus kümnendik Hollandi täiskasvanud meestest. Pole ka mingit kindlat seost kriitikute väitel, et kergete narkootikumide tarbimine oleks ilmtingimata kasvulava kangema kraamini jõudmisel.

Ainuke kurioosne küsimus on selles, kust saavad coffeeshop'id oma kraami. Hulgikaubandus on keelatud ja kindel on see, et puru on pärit riikidest, kus selle kasvatamine ja kaubandustegevus on keelatud.

Kergeid meelemürke müüakse ainult spetsiaalsetes kohtades - coffeeshop'ides - ning mõnes neist pole isegi alkoholi. Need kohad on üsna tillukesed, vahel lausa urkad ja pea alati totaalselt täissuitsetatud. Suurest vingust hakkab pea ringi käima, nagu oleks ise midagi manustanud.

Kliendid on tavaliselt uimased, omas väga kauges maailmas ning ülemäära aktiivset tegevust kohvikutes ei toimu. Tavaline vaatepilt on ekraanile naelutatud silmad, diivanil lösutamine ja tundide viisi mitte midagi tegemine. Võib-olla ainult keegi naerab korraks hüsteeriliselt.

Coffeeshop'ide menüüd tuleb alati spetsiaalselt küsida, see ei tohi letil ega laual niisama vedeleda, sest narkootilisi aineid ei tohi reklaamida.

Leti alt ulatatud menüü on äärmiselt omapärane: white widow, bubblegum, willie nelson, mr nice, aga ka special cake ja special hot chocolate. Viimastega on alati see häda, et oodatud mõju saabub alles paari tunni pärast ning ootamine on pikk - sageli ei ole piisavalt kannatust ja üledoos on kerge saabuma.

Meelemürkide kerge omandamise võimalus hoiab loodetavasti ära illegaalse narkokaubanduse - vähemalt lubatud produktide osas. Linna kõige pahelisemas kvartalis piisavalt aeglaselt ringi jalutades võib ilmeksimatult ära arvata, millistest ümara näo ja süsimustade juustega immigrandi välimusega tüüpidest möödudes sulle justkui muuseas sosistatakse peamiselt filmidest ning ajakirjandusest tuttavate äärmiselt ohtlike ainete nimesid.

Seetõttu tundub vähemalt esmalt, et huvi korral on ükskõik mis narkootikumi omandamine lihtne. Tegemist võib aga olla maskeerunud politseiniku või distantsilt potentsiaalset ostu-müüki jälgiva seadusesilmaga. Ja ärge lootke, et seaduslikul viisil omandatud kraami omamine ja tarbimine on lubatud mujal kui Hollandis.

A'dami kõige vilkam ja intrigeerivam ööelu käib linna peaväljakult - Damilt - mõnesaja meetri kaugusel, kus õhtupimeduses annab tooni punakas valgus. Vaatepilt on muinasjutuline - kitsas kanalitänav sildade, vanaaegsete tänavalaternate, paljude reklaamide, soliidse kiriku ning punakate tuledega. Iga punase valgusti all teeb keegi oma tavapärast tööd.

Öine kvartal kihab - võiks arvata, et vähemalt 95% ringijalutajaid on turistid, kes lihtsalt tutvuvad Amsterdami ühe kuulsaima vaatamisväärsusega ilma suurima soovita praktikas pakutavat järgi proovida.

Peab ikka kõvasti tänavatel ringi jalutama, enne kui näeb mõnda meest punaste laternate alt pelglikult sisse astumas (kuigi huvi tundjaid ja hinnaküsijaid on palju) või siis välgukiirusel uksest väljumas.

Lõbuteenuseid pakkuvaid tütarlapsi võetakse kui ettevõtjaid, kes müüvad oma teenust ja oskusi. Nad maksavad renti, riigimakse, neil on sotsiaalsed garantiid, tervisekindlustus ja õigus pensionile. Sutenööre ja lapsprostituute kimbutab vähemalt teoorias tööpuudus, sest miks peaks minema nurgatagusesse kohta, kui on olemas kindel, turvaline ja legaalne võimalus?

Akendel kliente võrgutavad tütarlapsed on Hollandi lõbutööstuse silmatorkavaim haru, kuid mitte suurim, sest nii teenib leiba vaid viiendik prostituutidest. Lisaks on veel bordellid, eskortteenused ja kodus töötajad. Suur osa prostituutidest on tööloata välismaalased ning esindatud on kõik rassid.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:46
Otsi:

Ava täpsem otsing