Õllemelu Tallinna südalinnas

Heidi Vihma 20. aprill 2007, 00:00

Vinoteegid lähevad üksteise järel hingusele, aga Tallinna parematel õllekatel on lausa järjekord ukse taga.

Beer House võiks hoopiski olla Bierstube või Bierhaus, oma rahvaliku lusti ja suure joonega meenutab see Müncheni õllekeldreid.

Laupäeva õhtul pool kümme oli maja pilgeni rahvast täis, ootasime järjekorras oma veerand tundi.

Peab ütlema, et see oli üks meeldivamaid järjekordi: laudade vahel käis rahvatantsurühma tants ja trall, kord midagi Baieri moodi, siis jenka, siis jälle Eesti tants. Ja laualeidjad-kohalejuhatajad šveitserid olid lahked ja osavõtlikud, kellel ilmselgeks eesmärgiks võimalikult rohkem inimesi ära mahutada.

Niipea kui rahvatantsijad lõpetasid, keerati peale rahvalikud laulud ja varsti astus rahva ette ansambel.

Tants läks lahti esimesest loost. Samal ajal küttis tagumise saali rahvast üles lõõtsamees. Olime kahe saali piiril, nii et ühte kõrva saime bändi, teise lõõtsa.

Ainsa kohana Eestis pakub Beerhouse oma pruulikoja õlut - seitset sorti. Menüüs kõik ära seletatud, et millistest linnastest ja mismoodi tehtud. Linna parim õlu, olen kuulnud asjatundjatelt.

Beerhouse'i lustist võtavad võrdselt osa nii särgiväel ühest (joogi)kohast teise rändavad turistid, auväärt eas ontlikud pensionärid kui ka kohalikud eestlased ja venelased.

Scotland Yard paneb kokku inglise pubi ja tõelise rokipeo: kui seitsmeliikmeline bänd lavale läheb, on detsibellid meeletud ja tantsuplats tihkelt rahvast täis; kui muusikas vahe, jätkub õhku ja ruumi pikemakski vestluseks.

Daamid ja härrased kogunevad laudadesse, vestlusringid võtavad hoogu, mida rohkem südaöö poole, seda valjemalt - justkui Londoni pubi, ainult ruumi on rohkem ja inimesi hõredamalt. Pubi pole ju õllekas, pubi on public house, kõigile avatud maja, kus ka hoolega valitud veinid ja muud peened napsid, söögist rääkimata. Briti kultuur meeldib eriti kohalikele eestlastele, nemad oli sellel õhtul enamuses.

Karja kelder on ära teeninud stabiilsusauhinna - minu mälu ulatub seitsmekümnendateni, aga olemas oli ta juba palju varem. Vene-nõukogude kuue-seitsmekümnendate aastate poplood sobivad siia eriti hästi, selleõhtuse kahemehebändi kavas oli selliseid päris mitu.

Tantsida saaks ju nende järgi ka, aga, käsi põsakil, minevikku meenutada on eriti hea. Siinsel publikul ongi vähe pikem minevik selja taga - on, mida meenutada.

Minevikust on olevikku kaasa võetud teenindajate tülpinud ilme ja vastutahtmist-tööstiil.

Õllevalik on kesine ja sedagi valatakse klaasidesse nii kuis juhtub - Saku Kuldne Originaali omasse, käib küll.

Sotsioloogilisi uuringuid tehakse mitmete meetoditega.

Minu kaunis juhusliku valimiga õllesaali-uuringu tulemused ei hiilga küll originaalsusega, kuid kinnitavad varemkogutud materjali: Eesti asub paljude kultuuride ristteel.

Siin on tugev ja vana saksa kultuuri kihistu (vt Beer House), endiselt elujõuline Vene-Nõukogude pärand (Karja kelder), uuemaaegseid Briti mõjutusi on näha eriti nooremapoolsete eestlaste hulgas (Scotland Yard jms).

Ometi elab edasi, vähemalt õlle najal, ka eestlaste endi põline laulu- ja tantsutraditsioon. Tasub aeg maha võtta ja meie õllekultuuriga tutvuda.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:46
Otsi:

Ava täpsem otsing