Kas sa oled enda sõber?

Alar Ojastu 24. aprill 2007, 00:00

Olen ikka ja jälle kogenud, et kohene tõus igapäevaelus ja mõttekvaliteedis saab alati alguse iseendaga hästi sina peal olemisest. Ja nii lähedal, kui me iseendale füüsiliselt ka ei ole, on see mingi hetkeni üks raskemaid sõprussuhteid üldse.

Sest kui tihti ma tegelikult tõusen hommikul ja suudan end viia millisekundiga meeleollu, et täna tuleb järjekordne parim päev minu elus? Ja siis seda ka südamest uskuda, laskmata negatiivsel mõttelõngal sisse sõita ja hetkega paarkümmend põhjust leida, miks see "tegelikult" nii ei ole.

Kas ma proovin näha asjades alati ka positiivset poolt? Isegi selles, kui müslipakk ülikiirel hommikul põrandale kukub või selles, et terve puhkuse aja iga päev halb ilm on? Alati ei suuda.

Pigem taban iseennast ja inimesi enda ümber ütlemas midagi negatiivset: ma näen viis aastat vanem välja, kui peaksin, küllap on mul tervis nõrk - nõrgad geenid, asjad ei saa kunagi nii kiiresti valmis, kui planeeritud, oleksin ikka pidanud seda ja seda... ja nii see läheb.

Ja miks on minu hoiak suunatud tihti esmalt probleemile, seejärel probleemi ülepaisutamisele ning alles pärast negatiivset enesekarastust lahendustele? Ja ometi on ju nii, et noil päevil, kus ma tegelikult tulin voodist positiivselt välja, südames paistis päike, peeglist vaatas vastu üks üsna vahva mehike, oli probleemi tekkimisel tunne, et lahe. Isegi naljakas oli. Tunne, et asi on juba lahendatud.

Mõtlen, et kumb on psühholoogilisest vaatenurgast tervem positsioon? Easygoing lihtsameelsus ja rõõmus, veidi isegi hooletu suhtumine probleemidesse või siis analüütiline asja nägemine "nii nagu ta on"? Müslipakk läks maha - see on ilmselge lisamure? Või hoopis - müslipakk läks maha - kõik. Ei ole vaja analüüsida, mul on iseenda hästi tundmisega liiga palju tööd.

Pigem usun, et see positiivne jaatamine on tervem, sest kui negatiivsus ikka täiega sisse sõidab, on alati tunne, et lähen sisemiselt rikki. Vastupidi ju nagu ei ole - kõik on halvasti ja kui midagi positiivset juhtub ning paha tuju otsa saab, tunnen end petetuna.

Mulle ei meeldi pealiskaudsus, kuid mõtlen, et äkki on hea mõte enda ajju veidi lihtsust istutada. Näiteks õpetaks aju küsima iga negatiivse stiimuli puhul: "Mis selles praegu head on?" Kingakonts murdub… mis selles praegu head on? Midagi kindlasti on. Halbu asju leiab alati rohkem, kuid seda selle pärast, et oleme kogu elu harjunud neid rohkem leidma, sest kokkuvõttes on kõige puhul ju alati valik: näha midagi head või ärrituda. Ja tegelikult tead ka sina väga hästi, millise tundega parem elada on. Või millise tundega sa teiste vastu parem oled?

Inglise keeles on sõna impeccable, mis omakorda tuletatud ladina keelest ja tähendab "patust prii". Vanad idamaised räägivad, et patt on see, mida me teeme iseenda vastu - näiteks enda süüdistamine, kritiseerimine või hinnangute andmine. Öeldakse, et inimene peab iseenda tegude eest küll vastutama, kuid liigset möla ei ole endale mõtet ajada.

Moodsad teooriad räägivad, et sõnade kaudu loome enamiku enda ja teiste elusolemise kogemusest, sest sõnades peitub maagia ning nende vääriti kasutamises must maagia.

Olen tähele pannud, et pidevalt iseenda mõtete suunamisega tegeledes hakkame ligi tõmbama seda, milleks ise muutume. Teisi positiivseid inimesi, arendavaid raamatuid, olukordi ja võimalusi, millest seni teadlikud ei ole olnud. Just nagu negatiivsel päeval tõmbame mingil imeväel magnetina ligi rohkem negatiivsust.

Teades sõnades peituvat jõudu, ole endale täna sõber ja tee midagi teisiti. Rõõmusta mingi halva uudise üle. Tõsiselt. Seal, kus ei ole, jääb vähemaks. Ja seal, kus on, sinna tuleb alati juurde.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:30
Otsi:

Ava täpsem otsing