Endlas väikelaste õuduslugu

Homme jõuab Pärnu Endla suure saali lavale "Muinasjutt Põhja konnast ja printsessist", Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutu on dramatiseerinud ja lavale toonud Tiit Palu.

Nagu nimestki võib järeldada, on tegemist vana hea ja tuntud looga "Eesti rahva ennemuistsete juttude" seast. Tiit Palu tahtel on see pisut õudse ja kummalise õhustikuga lugu muutunud seikluslikumaks.

Originaaliga võrreldes on tähtsam ka kuningatütre roll. "Kreutzwaldil on ta täiesti tähtsusetu tegelane, rohkem nagu asi, mille poiss lõpuks endale saab," selgitab Tiit Palu.

Lugu jutustab kuningriigist, kuhu tungib hirmuäratav Põhja konn, kes sööb printsesse. Koletise võitmiseks peab julge ja nutikas poiss saama enda valdusse kuningas Saalomoni võlusõrmuse. Selle valdajaks on aga verejanuline Põrguneitsi. Targa nõu abil saab poiss raskustest võitu ja kaunis kuningatütar päästetud.

"Põhja konna" puhul väärib kindlasti eraldi kõnelemist lavastuse kujundus. "Tahtsime teha suurt muinasjuttu suure lavaga," tunnistab lavastaja ja lisab, et arvatavasti on see Endla teatri selle aasta üks kallimaid lavakujundusi.

Kunstnik Silver Vahtre sõnul sai "Põhja konna" puhul määravaks klassikaline pildi abil loodud lavaruum. Koos lavastajaga leiti, et kõige paremini sobitub looga Eesti graafikute Günther Reindorffi ja Herald Eelmaa vägev looming.

Kujunduse põhjaks kujunes Reindorffi illustratsioonide tsiteerimine. Tema töid pole aga kasutatud otse, vaid täiendatud ja edasi joonistatud. Vaataja, kes on lugenud "Eesti rahva ennemuistseid jutte" ja näinud Günther Reindorffi pilte, märkab sealse maailma edasiarendust laval. Allikaga võrreldes on lavastuse kujundusse lisatud enam Eesti metsade linde ja loomi. Koos tüki peategelasega, kes saab selgeks lindude keele, on vaatajalgi võimalus avastada häälitsuste taga peituvaid liike. Põhja konn on Tiit Palu kinnitusel suur ja õudne, temaga tuleb ju ka elu ja surma peale võidelda.

Kuna tegemist on tehniliselt üsna nõudliku lavastusega, siis esialgu sellega Pärnu teatri seinte vahelt välja ei sõideta.

Autor: Ülle Hallik