Neljapäev 23. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Padise kloostri viimased päevad

Heiki Haljasorg 27. aprill 2007, 00:00

Padise kloostri algus on seotud 13. sajandi Eesti ala ristiusustamisega. 1219. aastal vallutasid Põhja-Eesti taanlased. Tallinna vallutamise järel anti tsistertslastele hulgaliselt maid Lõuna-Soome ja Põhja-Eestisse, sealhulgas Padise.

Seega peame lugu alustama hoopis Prantsusmaalt. 1098. aastal rajas Püha Robert Prantsusmaal C?teaux's (ladina keeles Cistercium) uue ordu, mida me tänapäeval tunneme tsistertslaste ordu nime all. Uue ordu esimesed liikmed seadsid eesmärgiks elada rangelt Püha Benedictuse 540. aasta kloostrielu reeglite järgi: elatuda ainult füüsilisest tööst, eriti põllutööst ning mitte majandada kloostrit rendi- ja intressituludega. Uue ordu olukord ei olnud alguses väga kiita, ent asjad võtsid üllatava pöörde siis, kui 1112 või 1113 liitus kloostriga Püha Bernard Clairvaux'st. Järgnevatel aastatel rajati La Ferté klooster, Pontigny klooster, Clairvaux' klooster ja Morimondi klooster, millest kõrgeima positsiooni saavutas C?teaux' klooster.

Iga uus klooster jäi vastutavaks oma emakloostri ees. Kui Püha Bernard 12. sajandi lõpus suri, oli tsistertslaste kloostreid juba üle 280. Ordu levis kogu Euroopas - Prantsusmaast Vana-Liivimaani, Ðotimaast Sitsiilia ja Portugalini. Tsistertslased kasvatasid puuvilja- ja viinamarju, edendasid hobuse- ja kalakasvatust, arendasid teadust ja meditsiini, kirjutasid ümber raamatuid. Eeskätt nende tegevuse tulemusena levis üle kogu Euroopa gooti stiilis arhitektuur. Vello Salo on öelnud, et tsistertslaste kloostrid olid otsekui "saarekesed teadmatuse ja harimatuse meres" ja nende puhul võib rääkida kui omaaegsetest "eurokeskustest".

Tsistertslaste esimeseks tugipunktiks sai Daugavgriva klooster tänapäeva Läti alal. Kuna 1305. aastal sundis Saksa Ordu tsistertslasi Daugavgriva kloostri hooneid ja maid Lätis sundkorras ordule müüma, siis ei jäänudki munkadel muud üle, kui leida endale uus elukoht.

Nii saigi alguse Padise klooster. Päris tühjale kohale nad siiski ei tulnud. On oletatud, et 1254. aastal valmis Padisel esimene kivikabel, mille täpne tollane asukoht ei ole teada. Pärast ajutiste puithoonete ehitamist küsisid tsistertslased 1310. aastal Taani kuningalt luba kiviehitiste püstitamiseks, mis seitsme aasta pärast kuningas Erik Menvedilt saadigi. Padise kloostri konvendihoone puhul võeti ilmselt eeskuju Haapsalu piiskopilinnusest.

1562. aastal valminud Johann Renneri kroonikast loeme: "Aastal 1343 Püha Jüri ööl toimus suur tapmine Harjus, sest eestlased tahtsid oma kuningaid saada ja hakkasid asjaga nii peale. Ühel mäekünkal asus maja, selle tahtsid nad Püha Jüri ööl põlema süüdata; siis tahtsid nad korraga kallale tungida ja ära tappa kõik sakslased koos naiste ja lastega. Nii see siis ka sündis, sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema. Padise kloostris lõid nad 28 munka surnuks ja põletasid kloostri. Nad põletasid maha kõik aadlike mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ja tapsid kõik sakslased, keda nad kätte said."

Kas võime Renneri kroonikat uskuda? Kõigepealt peab ütlema, et Renneri kroonika pole ainus säilinud allikas Jüriöö ülestõusu kohta. Lisaks kajastavad Jüriöö sündmusi Hermann Wartberge, Marburgi Wigandi, Balthasar Russowi, Detmari Lübecki, Oliva tsistertslaste, Novgorodi ja Pihkva kroonikad. Põhjalikumad teated Jüriöö ülestõusu kohta on siiski Johann Renneril, kes 14. sajandil elanud Bartholomäus Hoenekese Noorema riimkroonika "ajaloolisel viisil" ja riimid kõrvale jättes ümber kirjutas. Sulev Vahtre hinnangul on Saksa ordu kaplani Bartholomäus Hoenekese kroonika puhul tegemist "ordu keskusest pärineva ametliku teosega, mis pidi igati vastama ordu poliitikale ja seda õigustama."

1697. aastal hävis Stockholmi tulekahjus osa Jüriöö ülestõusu allikmaterjale. Sellest annab kinnitust rootsikeelne nimestiku ärakiri pealkirjaga "Nimestik kirjadest ja dokumentidest, mis minema viidud Miitavist 1621. aastal". Kaks neist 1343. aasta ürikutest on õnneks ka säilinud - Harju-Viru vasallide ürik ning Tallinna piiskopi ja kapiitli, Ojamaa Ruma kloostri abti, Dünamünde abti ja Harju-Viru vasallide ühine ürik. Mõlemates dokumentides öeldakse, et nende kirjutamise mõte oli "laimu ärahoidmine" ning et eestlaste mässu tõttu oli ordult abi palutud ja et tänu ainult ordu abile õnnestus mäss maha suruda.

Aga milles see "laim" seisnes? Uku Masing on esitanud oma versiooni Jüriöö ülestõusu kohta. Tema arvates polnud Jüriöö talupoegade mäss, vaid taanlaste ja Eesti soost vasallide ühisplaan Saksa ordu vastu. Uku Masing ei pea usaldusväärseks Bartholomäus Hoeneke Liivimaa riimkroonikat kahel põhjusel. Esiteks ta pole originaalis säilinud - on vaid 16. sajandi krooniku Johannes Renneri ümberjutustus ning teiseks Hoeneke oli Liivi ordumeistri kaplan, kes kirjutas kroonikat ordu vaatenurgast, ordu sissetungi õigustuseks. Ordu ja tsistertslaste vahel oli tüli olnud juba Dünamündes. Pisike segadus on ka munkade arvuga. Renneri kroonika järgi tapeti 28 munka, Oliva kloostrikroonika järgi 18 munka ja palju konverse ehk ilmikvendi.

Padise kloostril oli maarahvaga tihe side. Kloostrivõrgustiku kaudu jõudsid siia majandus- ja kultuurisaavutused. Tsistertslaste juures tutvusid kohalikud talupojad uute käsitöö- ja põlluharimisoskustega, samuti vesiveskite, kalatiikide ja infoga ravimtaimede kasutamise kohta. Selle taustal tekib tõesti küsimus - kas Padise kloostri hävitasid eestlased või tegi seda Saksa ordu või hõivasid eestlased kloostri, et takistada Põhja-Eesti alade minekut Taani alt Saksa ordu alla? Kahjuks on Jüriöö ülestõusu uurimise peaprobleem allikate vähesus ja nende ühekülgsus, mistõttu me sellele küsimusele midagi kindlat vastata ei saa. Võib vaid oletada, et Padise vallutamisega seonduv on natuke keerulisem, kui Renneri kroonika laseb aimata.

Jüriöö ülestõusu käigus klooster rüüstati ja puuhooned põletati. Abt Nicolaus Risebiteri juhtimisel siiski klooster toibus ja ehitustööd veerandsaja aasta pärast jätkusid. 1448. aastal pühitses Padise kloostri Tallinna piiskop Heinrich Üxküll. Klooster ümbritseti kõigist neljast küljest veega, mistõttu muudeti jõe sängi ja jõele kaevati lisaharu. Sellest hoolimata pole Padise klooster päris ida-läänesuunaliseks teha õnnestunud, mis oli kanoonilisest reeglist kõrvalekalle. Algne klooster oli suletult nelinurkne. Hoone keskosas on nelinurkne sisehoov koos ristikäikudega, mille ümber asuvad hooned. Läänetiivas olid ilmikvendade eluruumid, toidu- ja veinikeldrid, hüpokaustahju kütteruum ja abti eluruumid. Lõunatiivas asus munkade köök, suur kahelööviline refektoorium. Idatiivas paiknesid kapiitlisaal ehk nõupidamisteruum, dormitoorium ehk magamisruum ja trepp.

Padise kloostri põhjatiivas asub kloostri kirik. Sarnaselt Kärkna (Falkenau) kloostriga oli tegemist kahekordse ehitisega. Keldrikorrusel asub krüptilaadne kabel. Kiriku põhikorrus on ühelööviline ja jaotatud neljaks traveeks ehk võlvikuks. Kloostrikiriku võlvid toetuvad trapetsikujulistele konsoolidele ehk võlvitugedele. Põhjaküljel asuvatel konsoolidel näeme hea ja kurja võitlust sümboliseerivaid lõvisid, neitsilikkust rõhutavat ükssarvikut ja hirve, tuntumat tsistertslast Püha Bernardi, edevat peegliga ahvi ja lõbujanulist jänest. Lõunaseina konsoolidel on kolmainsust sümboliseeriv kolmikleht ja paradiisile viitav dekoratiivne aken. Kloosterkiriku nurkades on püramiidselt lõppevad polügonaalsed konsoolid, mis sarnanevad Turu toomkiriku käärkambri konsoolidega. Kirikus on palju aknaid. Kaheksa teravatipulise gooti akna tipus asub liilia lehe motiiv.

Tsistertslaste arhitektuur väärtustab valgust ja lihtsust, mistõttu puhastel paemüüridel näeme vähe dekoratiivelemente. Kirikul on olnud kolm pidulikku portaali ehk sissepääsu, mis olid eraldi mõeldud preestritele, munkadele ja ilmikvendadele. Padise kloosterkiriku ühel seinal on märgata risti ja kahe skulptuuri jälgi. Need on 13. sajandist pärit Kolgata-grupp (Kristus ristil koos Neitsi Maarja ja Johannesega). Praegu asub see Niguliste kirikus. Kloostris helises ööpäev läbi iga kolme tunni tagant kell, mis kutsus mungad kirikusse. Seal lauldi üheskoos nn tunnipalveid, Piibli lauluraamat oli selle tarvis nii lõikudeks jagatud, et igal nädalal lauldi läbi kõik 150 Taaveti laulu.

Padise klooster elas usureformatsiooni sündmused õnnelikult üle, aga kannatusi tõi Liivi sõda. 1559. aastal saabus lõpuks Padise kloostri lõpp. Viimane Liivimaa ordumeister Goddert Kettler otsustas kloostri muuta linnuseks. 1561. aastal hõivasid kloostri rootslased ja 1576. aastal venelased. Liivi sõja lõppedes läks klooster taas rootslaste käes. 1622. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf kloostri varemed koos maadega Riia toomhärrale Thomas von Rammile. Rammide suguvõsa valduses oli klooster kuni 20. sajandini.

Fotod: Andras Kralla

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:31
Otsi:

Ava täpsem otsing