Väike boamadu ning Gallia sangarid

Paljud on kuulnud Eesti animafilmide esistuudiotest Joonisfilm ja Nukufilm, mis järjest auhindu kodumaale toovad. Siinkandis valmib aga ka Euroopa suurstuudiote stiilis linateoseid, mis maailmas vaatajaid koguvad ning tihti Eesti kinolevisse ei jõuagi.

Ehkki stuudiot A-film teatakse vähe, on seal valminud töid maailmas näinud paljud. "Me ise arvame, et me oleme ikka väga tuntud," ütleb animastuudio juht Kristel Tõldsepp. "Me ei tee tööd ainult Eestist väljapoole, me tegime eelmisel aastal kaks filmi, mis olid ka Eesti kinolevis. Esimene oli "Väike lühinägelik boamadu", mida on Eestis kindlasti näinud juba üle 50 000 inimese. Teine film jooksis Lotte ees, see oli "Kui ma oleksin suur" ja sai samapalju vaatajaid, nii et meil on nüüd ka Eesti publik olemas."

Stuudio peamiseks jõuks on kunstnik. Meelis Aruleppa peetakse 2D-karakteranimatsiooni kunstnike koorekihti kuuluvaks. "Minuga oli selline tobe lugu, et ma teadsin lapsest peale, et joonisfilm on see, mis mind erutab ja et sellega tahaks oma elu siduda. Mul ei olnud mingit kõhklust või küsimust, et kas peaks tegema midagi muud. Ma ei oskagi midagi muud. Kogu mu teadlik elu on animatsiooni suunas liikunud," meenutab Arulepp.

"Pärast kunstikooli tegin diplomitööks joonisfilmi, Priit Pärn oli mu juhendaja. Sealt edasi tuli Tallinnfilm, kuhu alguses läksin hästi suurte ootustega, et lõpuks ometi saan proffide sekka, aga seal olles tundus, et asi ei olegi nii proff. Kui oli võimalus minna Taani, siis läksin, ilmselt lihtsalt olin õigel ajal õiges kohas. Öeldi, et saatke portfoolio. Ma vastasin, et ei, kutsuge sinna, siis saab näha, mis oskan. Õnn oli, et ma oma portfooliot ei saatnud, kuna siis oleks ilmselt kiiresti ukse taha tõstetud. See oli sügisel 1990. Alles sealt alates ma loen tegelikult oma professionaalse karjääri algust. Ma ei teagi, kuidas nimetada oma tööd kuni sinnani, seal sain ma alles tegeliku väljaõppe klassikalises, Disney animatsiooni stiilis," kirjeldab Meelis Arulepp.

Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna õppejõud Ülo Pikkov seda stiili nii kõrgelt ei hinda: "Walt Disney pani küll aluse stiilile, mis teatud täiendustega on kujunenud suurstuudiote valitsevaks stiiliks ja ka mingis mõttes dogmaks. Siiski on klassikalised ka teised stiilid, nagu Jaapanist pärinev anime ja Zagrebi koolkonna stiil. Mitmed animatsioonfilmi teoreetikud räägivad ka Eesti stiilist."

"Meelis Arulepp on siiski vaieldamatult väga andekas animaator. Mis puutub animeerimisse ja stseenide lavastamisesse, siis arvan, et naljalt võrdset talle lähima viie lennutunni kaugusel Eestist ei leidu. Kui väga tahaks kedagi temaga võistlema panna, siis tuleks nähtavasti otsida Aasiast või Ameerikast," tõdeb Pikkov.

Kristel Tõldsepa sõnul - nii nagu filmimaailmas ikka - valitseb ka animafilminduses Ameerika ülemvõim: "Kui me vaatame kas või, et mis meilgi kinodes näha on. Euroopas tehakse ka täispikki animafilme, Inglismaa ja Prantsusmaa teevad suhteliselt palju. Meie emaettevõte on Skandinaavia suurim animatsioonistuudio, mis samuti täispikki filme toodab. Siiski on palju kinni kultuuritaustas - Prantsuse täispikad animafilmid, ega nad ikka naljalt väljapoole riiki ei levi."

Kuigi A-film tuli aastal 1994 Eestisse odava tööjõu järele, on tänapäeval stuudio kujunenud juba peatöövõtjaks. "Teati ka tulles, et Eestis on mingisugune animatsioonitraditsioon olemas, lisaks kultuur on sarnane, vahemaad lühikesed. Täna hinnaga enam ei konkureeri, Hispaania animastuudiotega oleme täpselt ühes hinnas. Paraku ei tehta maailmas enam nii kõrge eelarvega joonisfilme kui viis või kümme aastat tagasi," tõdeb Tõldsepp.

Tänu kvaliteedile tuli Eestisse näiteks täispika kultuskoomiksil põhineva joonisfilmi "Asterix ja viikingid" tootmine.

"Uderzo oli tol ajal ülimalt pettunud kõikides Asterixi filmides, mis seni tehtud olid, ja ütles, et ei anna enam kunagi välja luba Asterixist järgmist filmi teha. Siis üks Prantsuse telekanal näitas talle A-filmi "Appi, ma olen kala", mis on üks meie tehtud täispikk animafilm. Seepeale teatas Uderzo, et hea küll, tohib, aga ainult tingimusel, et A-film teeb.

Väga tahaks Eesti-põhiseid asju rohkem luua, näiteks Olimar Kallasest tahaks midagi liikuvat teha, aga ega see niisama lihtne ole. Kõigepealt tuleb õigused sellele saada. Minu üks suuremaid iidoleid on Edgar Valter, ainuke Eesti animakunstnik, kes oskas joonistada, kellest ma väga pean. Saime temalt loa, et teha film "Suur maalritöö", aga tookord jäi asi rahastamise taha. Ka selle nõusoleku saamine toona oli keeruline, kuna ega Valtergi ei soovinud pärast "Naksitralle" väga animatsioonidega tegemist teha," meenutab Meelis Arulepp.

Tõldsepa sõnul on õigused filmimaailmas väga olulised: "Meil on näiteks õigused kõigile Éva Janikovszky lasteraamatutele, me ise peame seda heaks õnneks, et me need saime. Éva Janikovszky raamatut "Kui ma oleksin suur" mäletavad Eestis paljud tänapäeva täiskasvanud. Kogu kunstiline pool on filmi jaoks paraku uuesti tehtud, kuna originaalraamatu kunstnikuga ei jõutud õiguste osas kokkuleppele. Siiski tunnevad lapsed ekraanil raamatu ära."

Ka Eesti ostab tänapäeval töömahukamaid teenuseid mujalt sisse. "Boamao puhul ostsime teenust sisse Lätist ja Bulgaariast. Oleme ka Hiina, Tai ja Filipiinide stuudioid kasutanud. Praegu on meil töös need kaks televisiooniseriaali, mis kindlasti ka Eestis ekraanidele jõuavad. Need on meie projektid, kuid reaalsest töömahust teeme Eestis ilmselt paarkümmend protsenti - muu ostame sisse," seletab Kristel Tõldsepp.

Ülo Pikkovi sõnul on Eesti animatsioonfilmide tase väga kõrge: "Maailma suurimal animatsioonfilmide festivalil Annecys Prantsusmaal on igal aastal Eesti filmid võistlemas olnud. Näiteks Läti või Leedu filme näeb seal haruharva. Samuti on Eesti animafilmid läbi aja võitnud pidevalt auhindu mitmesugustelt festivalidelt. Eesti on tuntud ja tunnustatud animariik.

Sügisel 2006 alustas Eesti Kunstiakadeemias tööd animatsiooniosakond, kus on võimalik omandada erialane kõrgharidus. Algavast õppeaastast saab Kunstiakadeemias omandada ka magistrikraadi animatsioonfilmi valdkonnas, õppekava on rahvusvaheline ja inglise õppekeelega, nii et Eesti mitte ei kasvata seal ainult oma järelkasvu, vaid üritame laduda kivikesi kogu maailma animatsioonfilmi arengusse."

Fotod: Andras Kralla, A-film