Esinemisärevusest saab varjata

Hirm avaliku esinemise ees on üks enamlevinumaid kartusi üldse.

Raamatus "The Book of Lists" juhib esinemine hirmu allikana edetabelit selliste nähtuste ees nagu kõrgused, ämblikud ja surm. Seega võib esinemine tunduda hirmsam kui surm.

Suu kuivab, käed ja hääl värisevad, kõht valutab, süda puperdab, kõnevõime on halvatud - sellisena ei astu kuulajate ette mitte ainult algajad, vaid ka vägagi kogenud ja kuulsad esinejad.

Teatud ärevus on eduka esinemise jaoks hädavajalik, selle täielik puudumine on märk, et esineja ei võta asja tõsiselt. Kui ärevus muutub aga halvavaks, kahjustab see esinemist.

Kõige suurem kahju, mida ülemäärane ärevus tekitab, on see, et inimene väldib esinemisi ja jätab ennast ilma võimalusest oma sõnumit levitada. Ehk siis jätab ennast ise tagaplaanile.

Kuidas siis ärevusest võitu saada? Usun, et see ei olegi võimalik. Esinemisärevus on normaalne reaktsioon pingutusele ja väljakutsele. Küll on aga võimalik hoida ärevust kontrolli all, nii et hirm ei paistaks välja ega segaks suurepärast esinemist.

Esimene samm esinemisärevuse kontrollimiseks on endale tunnistada, et esinemise puhul on tegemist oskustega. Oskused ei ole meile kaasa sündinud, vaid neid neid õpitakse elu jooksul. Oskusi ei ole võimalik omandada raamatuid lugedes, õppefilme vaadates või loenguid kuulates.

Auto juhtimist ole võimalik õppida raamatutest, vaid pideva hajutamisega. Esinemisoskustega on täpselt samuti.

Kaasasündinud võimetel on küll mängida oma osa, kuid see on suhteliselt väike. Nii nagu enamik inimesi on võimelised ära õppima auto juhtimise, on ka enamik meist võimelised pidama mõjusaid ja veenvaid kõnesid.

Enamik esinejatest arvab, et kuulajaid huvitab vaid nende ettekande sõnum. Ka kuulajad ise usuvad seda. Nii kulutavadki inimesed põhiosa ettevalmistusajast lihvides fakte, otsides tsitaate, kujundades tabeleid ja õppides pähe vastuseid võimalikele küsimustele.

Tegelikkuses on paraku nii, et ettekande mõjususe määrab just selle esitamise kvaliteet. Keskpärane sõnum võib oskuslikul esitamisel mõjuda läbimurdena, samas kui väga oluline teade, mida esitatakse viletsalt, jääb tähelepanuta või lükatakse kuulajate poolt tagasi.

Kui teil esinejana ei õnnestu lisada väärtust oma ettekandele, ärge nähkegi vaeva selle suulise esitamisega vaid saatke oma materjal kirjalikult!

Ettevalmistuses tuleks põhirõhk panna esinemise harjutamisele. Harjutamine on tulemuslikum, kui teil on võimalik saada tagasisidet.

Paluge oma pereliikmetel olla teie auditoorium. Isegi kui nad ei tunne teemat, saavad nad öelda, kuidas te mõjusite ja kui palju aega kulus. Oleme ju küll näinud esinejaid, kes paluvad viit minutit, ent peatu enne, kui pool tundi saab täis.

Abilise puudumisel võite oma esinemise võtta videosse või audiosalvestada, ka nii saate väärtuslikku tagasisidet.

Kõva häälega harjutamine on parim viis esinemisärevuse tegelikuks kontrollimiseks. See ei tähenda, et peate oma teksti pähe õppima.

Kui kasutate esinemisel trükitud teksti, slaide või märkmekaarte, aitab harjutamine neid abivahendeid oskuslikumalt ja kiiremini kasutada.

Paljud esinemisoskuste kursusel osalejad ütlevad, et nad harjutavad enne esinemist.

Kui ma uurin, kuidas see toimub, selgub, et harjutamiseks peetakse ka oma teksti korduvat vaikselt läbi lugemist või slaidiprogrammi läbivaatamist ja sellele mõttes kaasa rääkimist.

See ei pruugi aga olla piisav ja miski ei asenda tegelikku valjul häälel esinemise harjutamist.

Esinemisele eelneval õhtul tasub valehäbita peegli ees tekst kõvasti

ja selgelt läbi harjutada.

Inglise juhtiv esinemis treener Steven Hancock soovitab: "Kui sa lähed esinemisele eelneval õhtul oma hotelli, siis sulge ennast vannituppa ja laota sinna ettekande tekst ja käekell aja kontrollimiseks. Võta silmside iseendaga - peeglis - ja alusta esinemist. Kõvasti ja selgelt!

Kui märkad, et peeglile hakkab suu kõrgusel tekkima udulaik, oled õigel teel. Kui peegel kattub süljepiiskadega, läheb sul hästi, jätka.

Võid lõpetada, kui kogu peegel on ühtlaselt udune ja peeglil siuglevad kraanikausi poole süljenired."

Nali naljaks, kuid põhjalik ettevalmistus ettekande teksti esitamise osas loob olukorra, kus sõnad tulevad lõpuks suhu iseenesest, justkui lindilt ja teie saate oma tähelepanu pühenduda kolmandale esinemisärevust kontrollida aitavatele meetmetele - kehakeelele.

Kui keha ja sõna vahel on vastuolu, näiteks kui me räägime vaiksel nukral häälel, längus õlgadega ja pilku põrandal hoides oma rahulolust edusammudega, ei usu kuulajad mitte me sõnu, vaid seda, mida loevad meie kehakeelest.

Õnneks töötab see ka vastupidi: kui ma suudan auditooriumi ees seista püstipäi ja rahulikult, hoida kuulajatega pikalt silmsidet, rääkida pigem veidi aeglasemalt ja madalamalt kui tavaliselt, jääb kuulajatele minust mulje kui enesekindlast ja tasakaalukast inimesest.

Ja seda, et tegelikult on mul peopesad hirmust higilibedad, ei märka keegi.

Kehakeele kontrollimisest algabki esinemisoskuste tegelik õppimine. Sage viga, mis siin tehakse on see, et püütakse kontrollida ja parandada kõike korraga: auditooriumiga silmside hoidmist, poosi, žestide ja liikumise kontrollimist, hääle tugevuse ja modulatsioonide reguleerimist, kõne tempot, keelekasutust ja lisaks veel tehnika ning visuaalsete abivahenditega toimetamist. Žonglööridki harjutavad esialgu ju paari esemega, meisterlikkuse kasvades lisandub üha rohkem kontrollitavaid objekte.

Peamine, mis eristab head kõnelejat kehvapoolsest, on silmside auditooriumiga ja kõne tempo.

Kõne tempo aeglustamine ei ole oluline mitte ainult sõnumi paremaks arusaadavuseks kuulajatele, vaid see võimaldab esinejal rahuneda ja ennast koguda.

On olemas lihtsaid tehnikaid, kuidas reguleerida tempot ja silmsidet ning esinemisoskuste kursustel ja käsiraamatutes neid ka õpetatakse.

Ehk kiireim tee ärevusest vabanemiseks on lasta valla oma emotsioonid.

Emotsioonid haaravad kaasa kuulajaskonna, muudavad sõnumi veenvaks ning mis kõige tähtsam, rahustavad esinejat.

Kui te panustate oma ettekande emotsionaalsele tähendusele, ei jätku teil enam energiat närveerimiseks ja muretsemiseks.

Tihti selgub alles esinemisruumi sisenedes, et sealsed tingimused ei vasta ootustele, ja selline olukord võib muuta teid ebakindlaks.

Sellise ootamatuse ennetamiseks kontrollige võimalusel eelmisel õhtul üle esinemise koht ja andke korraldajatele teada, mida te vajate.

Kui see pole mingil põhjusel võimalik ja ebasobivad tingimused tabavad teid ootamatult, paluge sõbralikult ja naeratades teha teie jaoks hädavajalikke ümberkorraldusi.

Enamasti sellest ei keelduta. Olge valvas ja reageerige kiiresti, kui esinemise ajal midagi muudetakse.

Näiteks on raske esineda veenva ja mõjusa sõnumiga, olles uppumas pehme diivani polstrisse, istmik 30 cm kõrgusel põrandast. Paluge aegsasti endale sobivamat istekohta.

Hoolitsege, et teil oleks vesi käepärast. Vältige gaseeritud vett, see võib omakorda piinlikke momente tekitada. Parem ajage läbi hoopis ilma, kui et joote gaseeritud jooke.

Väike nipp: rullige paberist väike kuulikene ja asetage see põske igeme alla. Nii nagu hambaarsti juures suhu pandud vatitampoonid, tekitab selline kuulikene süljeeritust ja hoiab suu niiske.

Autor: Kristel Jalak