9500 km kolme kuuga läbi Austraalia

Jaan Masing 04. mai 2007, 00:00

Läbisime pea kogu idaranniku ja sellega rööbiti kulgevad vihmametsadega kaetud mäeahelikud. Mida aeg edasi, seda odavamalt õppisime läbi saama: kämpingutes peatusime igal kolmandal ööl duši, kaamerate laadimise ja veepudelite külmutamise pärast.

Kuna suurepärase vaatega avalikke grille on kõikjal, liha-grillvorstid Eesti hinnas ja veinid soodsad, tegime süüa peamiselt ise. Känguruliha oli imeline ja suhteliselt odav. Enim kulus raha bensiinile, sest bussike rüüpas seda isuga.

Põhjareisil troopikasse oli päike seniidis ja ilm liigagi kuum (üle 30 kraadi), aga Cairnsi ümbruses tänu lähenevale vihmaperioodile pilvine. Vihmase ilma ja tuulega oli lõuna pool päris jahe, külmimal ööl isegi alla kümne soojakraadi.

Kuigi jutu järgi valitses põud, saime vihma päris sageli. Nägime palju kergelt põlenud metsa ja võsa - see on seal taimestiku arenguks isegi vajalik, puud eriti ei kahjustu, rägu hävib ja seemned hakkavad idanema.

Austraalias on tüüpilised kuivad eukalüptimetsad ja avarad, kuivanud rohuga puisniidud, kus jalutavad suured lihaveiste karjad. Platoode rohelistel aasadel kasvatatakse piimakarja, palju oli hobuseid, lambaid aga oodatust vähem.

Suurim põllupind on suhkruroo all, troopikas laiusid tohutud mango- ja banaaniistandused, kasvatatakse ka avokaadosid, ananasse, papaiasid, teed ja kohvi. Kahju oli vaadata kümneid tonne küpseid mangosid puude all vedelemas, korjamiseks polnud veel õige aeg. Muidugi sõime, kuis jaksasime.

Ilutaimedena kasvatatakse seal ilmselt enamikku maailma kaunimatest õistaimedest - nii puude, põõsaste kui ka lilledena. Õiteilu oli põhjas-lõunas ja ka novembris-veebruaris erinev. Paljud meie toataimed nagu monstera, bromeelia, tääkliilia, kasvavad seal laialt ja lopsakana looduses.

Hoolimata rohketest liivarandadest pettusime snorgeldamishuvilistena Vaikses ookeanis. Põhjas on see valdavalt madal ja sogane. Enamik rannikust ja laiad mereveelised jõesuudmealad on kaetud läbitungimatu mangroovivõsaga, mis ulatub isegi mõõnaga kuivaks jäävast alast kaugemale.

Kõrvetavate meduuside ja mürgiste raide hirmus soovitatakse suvel ujuda spetsiaalselt võrguga piiratud alal. Brisbane'i lähiümbruses on suurte saarte tagune sisemeri samuti häguse veega ja elustikuvaene.

Lõunas on meri sinine, kuid külmavõitu, tuuline ja suurte lainetega. Liiv lendab, õhk on täis veepritsmeid (neist moodustuvad vihmametsi toitvad pilved) ja murdlainetest läbiminek nõuab vaprust. Õnneks leidus vaikseid sooje abajaid.

Kaljustele neemetippudele on rajatud trepid ja vaatekohad. Kaljukitse pöörijoonelt Rockhamptonist mandri kirdetipuni ulatuv Suur Vallrahu on ilus ja võimas, kuid rannast kaugel. Laevasõit kestab kaks-kolm tundi ja on väga kallis.

Õnneks leidub kirevat korallielustikku ka paljude rannale lähemal asuvate saarte ümber. Sageli on randades ka palju väikesi kirevaid teokarpe.

Nagu mujal, koonduvad Austraaliaski loomad-linnud üha enam inimese ümber - parkidesse, botaanikaaedadesse, laagri- ja piknikuplatside ning elamute juurde. Seal on rikkalikum valik õisi ja vilju, lootus saada inimtoitu ning värske rohuga muruplatsid, kus sageli söövad ka riigi vapiloomad kängurud.

Neid on paarkümmend liiki, keskmise koera suurustest mehepikkusteni, peaaegu mustadest punapruunideni.

Austraalias üllatas kirevate papagoide, kakaduude ja lendkoerte rohkus. Viimased ripuvad ja häälitsevad päeval pargipuudel mitmesajaliste kolooniatena, pimeduse saabudes lendavad aga laiali toituma. Lendkoerad on taimetoitlased, armsa toakoera näo ja suurusega ning tiibade - pikenenud esikäppade naha - sirutusega ligi üks meeter.

Väga palju on rohelisel mandril sisalikke, sõrmesuurustest kolme meetri pikkuste hiidvaraanideni. Nägime neist kolme, üks ronis puu otsa, teine elas piknikupaigas, sõi meie visatud toitu ja ronis lõpuks lauale jääke otsima. Vahvad on ka suured ürgilmelised draakonid ehk iguaanid.

Legend Austraaliast kui madude maast kinnitust ei leidnud - kolme kuu jooksul nägime vaid nelja. Kohtusime looduses veel kuulsa koaala, mitut sorti possumite, kukkursiilide ja isegi nokkloomaga. Koprast veidi suurem vombat kaevab teepervedesse võimsaid urustikke.

Suure elamuse pakkusid troopilised vihmametsad, kuid neid peab ise nägema. Džungel levib piki rannikulähedast mäeahelikku, peamiselt lavamaad lõhestavates orgudes ning kanjonites.

Võimsad, kuni 60 m kõrgused puuhiiglased - peamiselt eukalüptid - on kaetud liaanide ja väätide, suurte eri liiki sõnajalapäsmaste jt ronitaimede ning epifüütidega. Mõni puu on lausa ära kägistatud.

Nende all vohab pikkade peenikeste palmide, ürgsete sõnajalapuude, erinevate sõnajalgade ja rohupuude džungel. Enamik liike ajab pidevalt pikkade ribadena koort maha, nii et maapind on kaetud eukalüptikoorte ja palmilehtedega.

Mitmel pool idarannikul laiub ookeanist 10-50 km kauguselt algav, merepinnast kilomeetri kõrgusel paiknev platoo. Linnad ja külad, teed ja istandused paiknevad üleval tasasel jahedama kliimaga lubjakiviplatool, millesse vooluveed on uuristanud vapustavaid vaateid pakkuvaid kanjonorge. Igale poole on rajatud mugavad piknikualad ja vaatepunktid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:46
Otsi:

Ava täpsem otsing